Louis Pavel

Louis Pavel (õpingute ajal Pallases Lui Paavel, Saksa okupatsiooni ajal ka Louis Pawel; 18. oktoober 1915 Jõgeveste mõis, Helme kihelkond – 12. oktoober 1977) oli eesti maalikunstnik.

Louis Pavel
Sündinud	18. oktoober 1915 Jõgeveste mõis, Helme kihelkond
Surnud	12. oktoober 1977
Rahvus	eestlane
Haridus	Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala	maalikunstnik

Pavel sündis Jõgeveste mõisas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastal Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. Aastatel 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe ateljees, mis sõja tõttu jäigi tal lõpetamata.

Sel perioodil tutvus ta mereväeteenistuse, metsavendluse, rahateenimise ja eduka kunstnikukarjääriga. Militaarse eluga kohtus Pavel Eesti mereväes aastatel 1937–1938, perioodi jäi ka tutvumine Helsingi kunstieluga. Prantsuse maalikunsti väljapanek Ateneumis jäigi noorele maalijale olulisimaks nähtud näituseks. Relva kandis Pavel uuesti suvel 1941, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist. Professor Julius Mark, hilisem Eesti Omakaitse ohvitser, soovitas tal võimaliku Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa tulla. Pavel kuuluski Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis.

Poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas, püss seljas, valmis tal üks kaunemaid impressionistlikke maastikumotiive, üsna tüüpilisi toonasele Pallasele. 1942. aastal, kui okupatsioonivõimudelt tuli viimaks luba kunstikool Pallas taasavada, ei oleks Pallase direktor arhitekt Arnold Matteus seda suutnud ilma Louis Pavelita, kes käis kodust koju, ukse tagant ukse taha ning veenis endisi kaasõpilasi ja ka õppejõude uuesti kokku tulema (vt ka "Maalikunstnik Valdemar Väli" 2004, lk 12).

Saksa okupatsiooni ajal esines Louis Pavel kõigil Tartu kunstinäitustel ja aitas neid korraldada; esinemisi Tallinna näitustel kirjeldab ilmekalt Kaalu Kirme raamatus "Muusad ei vaikinud" (Tallinn, 2007). Maalid said kiita Helmi Üpruselt, Voldemar Ermilt, Alfred Vagalt ja Karl Brinkmannilt.

Need, suuremas osas hävinud tööd, olid maalitud "sisemise jõu ja ladusate värvipindadega," nagu kirjutas Helmi Üprus (Postimees, 4. mai 1942). Tuleb täiendada Kaalu Kirme raamatut, mille kohaselt Helmi Üprus polevat arvanud midagi head Paveli 1943. aasta Tartu sügisnäituse ekspositsiooni kohta (lk 162). Vastupidi, Helmi Üprus kirjutab hoopis: "Vitaalsuse poolest köidab tähelepanu L. Paveli "Vagunis", mis on (...) parimaid" (Postimees, 28. detsember 1943). Nii kujunebki Saksa okupatsiooni aeg Louis Paveli kunstnikutee kõrgajaks, kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale.

1944. aasta kevadtalvel astus Pavel vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, pärast väeosa lagunemist ja metsavennaelu ootasid teda Nõukogude vangilaagrid. Läbi mitme jaotuslaagri jõudis ta lõpuks Kroonlinna. Sõjavangilaagris tõestas ta end elementaarsete inseneriteadmistega joonestajana ja Leningradi purukspommitatud tööstushoonete katusekonstruktsioone joonestades pääses ta edasistest laagritest.

Kunstnik jõudis koju 1946. Säravast isiksusest oli saanud poolenisti murtud mees. Louis Pavel pidas kodumaal mitmeid ameteid. Oli muuseas professor Ado Vabbe laborant Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning kunstnik Tartu Kunstifondis ja Vanemuises aga ka metsatööline ning madrus Peipsil ja Emajõel.

1952. aastal visati ta Kunstnike Liidust välja "loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu", põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel, mida sai osta üksnes Kunstnike Liidu kaudu. Paveli liikmesust ei taastatudki. Hiljem paistis ta seda enam mitte soovivatki ning eemaldus teadlikult ametlikust kunstielust ja veetis palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke – nii talviseid ("Pilkuse motiiv" 1961, Mart Paveli kogu) kui ka suviseid ("Palupõhja" 1969, Indrek Hirve kogu).

1955. aastal, kui tal oma loomingut siiski avaldada õnnestus, kirjutas Vaike Tiik näituse kataloogi eessõnas: "Saavutusi portreemaali alal on G. Raualt ja L. Pavelilt. Saame tõdemusele Paveli heast portreemaalija tasemest kinnitust ka praegusel ajal, mil tema tööd on viimaks jõudnud kunstiringlusse – galeriidesse ja oksjoneile. Neist tõusevad esile ema, isa, Ernst Kruuda ja Loreida Laisa portreed. Laste Kersti ja Mardi etüüdlik kaksikportree mõjub vahetult ja siiralt".

Üks karakteersemaid sõjajärgseid portreid on Helgi Hirvest (1961), see asub Tartu Kunstimuuseumis.

Isiklikku

Louis Paveli huvitavat elu aitas artikli jaoks täpsustada Paveli poeg teisest abielust Indrek Hirv. Louis Paveli vend oli näitleja Voldemar Paavel. Louis Paveli tütretütar on kunstnik Deivi Org, kunstnikunimega Monica del Norte.