Kiiev

Kiiev
ukraina	Київ Kõjiv
	Kiievi lipp Kiievi vapp
	Pindala: 848 km²
	Elanikke: 2 952 301 (1.01.2022)
	Koordinaadid: 50° 27′ N, 30° 31′ E

Kiiev (ukraina keeles Київ Kõjiv, vene keeles Киев Kijev) on Ukraina pealinn. See moodustab omaette 1. järgu haldusüksuse (місто Київ) ja on ühtlasi Kiievi oblasti keskus.

Püha Miikaeli Kuldsete Kuplitega klooster

Linn asub Dnepri jõe ääres.

Kiievi praegune linnapea on Vitali Klõtško.

Rahvastik

Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kiievi elanikkonnast ukrainlasi 82,2%, venelasi 13,1%, juute 0,7%, valgevenelasi 0,6% ja poolakaid 0,3%.

Kliima

Kiievi aastane keskmine temperatuur on +7,9 °C. Kõige kõrgem on see juulis (19,5 °C) ja augustis (18,9 °C), kõige madalam jaanuaris (−4,3 °C) ja veebruaris (−3,3 °C). Kuu absoluutne maksimum on kõige kõrgem augustis (39,9 °C) ja juulis (39,4 °C). Kõige madalam absoluutne maksimum on jaanuaris (11,1 °C) ja detsembris (14,7 °C). Kuu absoluutne miinimum on kõige madalam veebruaris (−32,2 °C) ja jaanuaris (−31,1 °C). Kõige kõrgem absoluutne miinimum on juulis (+5,8 °C) ja augustis (+3,3 °C). Ka juunis pole iialgi öökülma esinenud.

Aastane keskmine sademete hulk on 621 mm. Kõige sademerikkamad kuud on juuli (85 mm) ja juuni (75 mm), kõige kuivemad on märts (36 mm), veebruar ja oktoober (37 mm).

Keskmine tuule kiirus on 2,4 m/s ja keskmine õhuniiskus on 75%.

Ajalugu

Kiiev on üks vanimaid linnu Ida-Euroopas. Tal on olnud pöördeline osa nii Vana-Vene riigi kui ka ukraina rahvuse kujunemisel.

Legendi järgi asutasid linna aastal 482 vennad Kii, Štšek ja Horiv ning nende õde Lõbied^[3] (ukrainapäraselt Kõi, Štšek, Horõv ning Lõbid). Seetõttu tähistati 1982. aastal Kiievi 1500. aastapäeva. Linn nimetati vanima venna järgi. Kiievis asuvad ka Štšekavõtsja ja Horevõtsja mägi ning Lõbidi jõgi.

Sõna "kii" tähendas vanavene keeles suurt keppi (võrdle näiteks piljardikiiga). See on seotud linna asukohaga varjaagide juurest Bütsantsi mineva kaubatee ääres. Laevnikele olid Dnepri jõe ääres linna asukoha määramisel väga olulised kiid – suured jõepõhja rammitud postid, mille külge sai siduda oma veesõidukid, et need sel ajal ära ei ujuks, kui laevnikud maal käivad.

Ajaloolased pole kindlad, millal tegelikult Kiiev linnalise asulana tekkis. Kõige entusiastlikumad osutavad juba Ptolemaiose teostes leiduvale asulale Metropolity^[küsitav] ja väidavad, et see olevatki Kiiev. Hajusad idaslaavlaste asulad asusid selles piirkonnas alates 6. sajandist, kuid pole teada, millal mõni neist linnaliseks asulaks arenes. 8. sajandil rajati Kiievisse kindlustused kohale, mis oli võib-olla mitukümmend aastat varem maha jäetud. Pole teada, kas need kindlustused rajasid slaavlased või kasaarid. Nestori kroonika märgib, et Kiievi slaavlased rääkisid Askoldile ja Dirile, et neil ei ole valitsejat ja nad maksavad kasaaridele andamit. Kuid vähemalt 8. ja 9. sajandil toimis Kiiev Kasaari kaganaadi eelposti ja piirikindlusena. Mõned ajaloolased lükkavadki linna asutamise alles 8. või koguni 9. sajandisse.

Kiievi-Vene riigis

9. sajandi teisel poolel (kuid mõnedel hinnangutel alles 920. aastatel) vabanes Kiiev kasaaride võimu alt ja sai Kiievi-Vene riigi keskuseks. 882. aastal vallutas linna Novgorodi vürst Oleg Novgorodimaalt kogutud varjaagide, soomlaste ja slaavlaste väega sõjakäigul Kiievi, kus valitsesid seni samuti varjaagid Askold ja Dir.^[4] Ta tegi sellest oma riigi pealinna, alistades enda võimule ka kohalikud vürstid, kes seni olid maksnud makse Kasaari kagaanile. Nii sai Olegist vürstide vürst ehk Kiievi suurvürst.

988. aastal moodustati Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku Kiievi metropoolia ning pärast seda asus selle juht Kiievis.

Kiievi-Vene ja selle pealinna Kiievi kuldaeg oli 11. sajandil ja 12. sajandi algul. Pärast Mstislav Suure surma 1132 muutusid Kiiev ja Kiievi vürstiriik pigem kõige võimsama vürsti autasuks ja nende vahel algas võitlus Kiievi pärast. Esimesena suutis Kiievi vallutada Vladimiri-Suzdali vürst Andrei Bogoljubski 1169 (Kiievi rüüstamine (1169)). Pärast mongolite invasiooni Kiievi-Vene riigi aladele 13. sajandil kaotas Kiiev poliitilise tähtsuse, piirkonna allutamise pärast võistlesid Vladimiri-Suzdali ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik, kes korduvalt linna vallutasid ja laastasid.

Kiievi vürstiriigis

Kiievi Suurvürstiriigi lagunemise järel kujunes Lääne-Kiievimaa Loode-Tšerkassõ, Ida-Žitomiri maa-aladel Kiievi vürstiriik, mis eksisteeris aastatel (1132–1471). Riigi pealinn oli Kiievi linn.

1240. aastal vallutas Kiievi Batu-khaan, kes jättis vallutamise käigus linna 50 000 elanikust ellu üksnes 2000. Linn rüüstati ja põletati maha.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigis

Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Vene Suurvürstiriigina Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääneslaavi päritolu elanikkonnaga.

Rzeczpospolita riigis

Aastatel 1471–1654 kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi liitumisel moodustunud Rzeczpospolita riiki. Aastatel 1494–1497 sai Kiiev Magdeburgi linnaõigused. Magdeburgi linnaõiguse alusel oli linnad vabastatud feodaalkohustustest, -kohtust ning vojevoodide ja riigiametnike võimu alt, ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi. Linnaõigused tühistati alles 1835. aastal Venemaa keisri Nikolai I poolt.

1654. aastal otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnitski, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Samal aastal puhkes Poola-Vene sõda. 1657. aastal valiti Korsuni raadal uueks hetmaniks Hmelnitski lähikondlane Ivan Võhovskõi. 1658 sõlmisid Rzeczpospolita esindajad ja Võhovskõi tänapäeva Poltaava oblastis olevas Gadjatši linnas Gadjatši lepingu. Selle kohaselt asendati Poola-Leedu kaksikmonarhia Poola-Leedu-Vene kolmikmonarhiaga. Vasakkalda-Ukrainas tuli lepingu kohaselt Tšernigivi vojevoodkonna, Kiievi vojevoodkonna ja Bratslavi vojevoodkonna põhjal moodustada Vene Suurvürstiriik.

Poola-Türgi sõja järel annekteeris Osmanite riik aastateks 1672–1699 Podoolia Kamjanets-Podilskõiga, Bratslavi vojevoodkonna Bratslavi ja Umaniga ning osa Žõtomõrist lõunas asuvatest Paremkalda-Ukraina vojevoodkondade aladest, sh Bila Tserkva, Tšerkassõ ja Tšigirini. Kirde-Ukrainas säilis Hetmaniriik, kus asusid linnad Kiiev, Tšernigiv, Nižõn, Perejaslav, Baturõn, Gadjatš, Lubnõ ja Poltava. Ida-Ukrainas, Dnepri keskjooksul säilis Zaporižžja Sitši territoorium. Lõuna-Ukraina Musta mere äärsed territooriumid liideti Osmanite riigiga ja Krimmis valitses Krimmi khaaniriik.

Osmanite riigi sekkumise järel Ukraina aladel sõlmisid Moskva tsaaririik ja Rzeczpospolita 1686. aastal Igavese rahu lepingu, milles kinnitasid Andrussovo rahulepingu punkte. Rahuleping kinnitas tsaaririigi valdusi Vasakkalda-Ukrainas ja Kiievi linnale.

Dekommuniseerimine

Vaata ka: Dekommuniseerimine Ukrainas

2016. aastal demonteeriti tšekistide mälestusmärk.^[5] 26. aprillil 2022 demonteeriti Rahvaste sõpruse kaare juures paiknenud vene ja ukraina töölist kujutav skulptuur.^[6]

Lenini monumendi mahavõtmine Kiievis 2013. aastal
Postament pärast monumendilt Lenini kuju eemaldamist 2013. aastal
Kangelaslinn Kiievi obelisk 2014. aastal

2022. aasta augustis nimetati ümber 95 tänavat. Nende hulgas nimetati ümber Nõukogude-aegsete tegelaste järgi nimetatud tänavad.^[7]


Esialgne nimetus	Uus nimetus
Kindral Žmatšenko	Vürst Roman Mstõslavitši
Marssal Malinovski	Polk Azovi kangelaste
Karl Marxi	Hlutsulskõi

Kultuur

Kiievis asub Ukraina suurim muusikateater Ukraina Rahvusooper.

Muuseumid

Kiievis asuvad Ukraina Rahvuslik Kunstimuuseum ja Mõstetskõi arsenal.

Haridus

Kiievi ülikoolid

Rajoonid

Kiievi rajoonid

Kiiev jaguneb 10 rajooniks (sulgudes number viitab asukohale kaardil):

Transport

Kiievist 29 km ida pool asub Kiievi Borõspili lennujaam. See on Ukraina suurim lennujaam, mis teenindab suuremat osa Ukraina rahvusvahelistest lendudest.

Kiievi metroo töötab alates 1960. aastast. Kiievi ühistranspordivõrku kuuluvad ka trammi-, trollibussi- ja autobussiliinid.