Julius II

Julius II
Sünninimi	Giuliano della Rovere
Valitsemisaja algus	1. november 1503
Valitsemisaja lõpp	21. veebruar 1513
Eelkäija	Pius III
Järeltulija	Leo X
Sünnikuupäev	5. detsember 1443
Sünnikoht	Albissola
Surmakuupäev	21. veebruar 1513 (69-aastaselt)
Surmakoht	Rooma

Julius II, ladinapäraselt Iulius II (Giuliano della Rovere või Giuliane della Rovere, 5. detsember 1443 – 21. veebruar 1513) oli paavst aastatel 1503–1513. Ta oli 216. paavst. Tema hüüdnimi oli il Terrible.

Noorpõlv

Sixtus IV määrab Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks. Keskel seisab punases sutaanis kardinal Giuliano della Rovere. Melozzo da Forlì fresko, 1477

Giuliano della Rovere sündis Albissolas Raffaele della Rovere ja Teodora (Theodora) Manirolo viielapselise pere vanima pojana. Tema ema oli kreeklanna, isa pärines vaesunud aadlisuguvõsast.

Nooruses soovis della Rovere teha karjääri kaubanduses, kuid siis ühines Perugias oma onu Francesco della Rovere (Sixtus IV) eeskujul frantsiskaani konventuaalidega. Ta lahkus kloostrist noviitsina ega andnud mungatõotusi, vaid jäi ordu ilmikliikmeks ja ordineeriti hiljem preestriks.

Kui 1471 sai paavstiks Sixtus IV (Francesco della Rovere), siirdus Giuliano della Rovere tema teenistusse. Aprillis 1474 võõrustas della Rovere Roomas Taani kuningat Christian I-t. 1474 suvel oli ta paavsti väejuht sõjas Umbriaga. Jaanuaris 1475 kohtus della Rovere Terracinas Napoli kuninga Fernandoga ja saatis teda Rooma. Kardinalina omas ta häid suhteid Prantsusmaaga, kus ta viibis 1476 ja 1480–1482 legaadina. 1476 tekkisid ta Prantsusmaal probleemid Avignoni haldamise üle. Kardinal della Rovere vahendusel sõlmisid Prantsusmaa kuningas Louis XI ja Saksa-Rooma keiser Maximilian I lepingu Burgundia pärandi jaotamise üle. Aprillis 1481 tegeles ta türklaste vastase ristisõja organiseerimisega. Ta saavutas kardinal Jean Balue’ vabastamise, keda Louis XI hoidis vahi all. Kardinal della Rovere osales 12. detsembril 1482 liidu sõlmimisel Kirikuriigi ja Veneetsia vahel. Ta kaitses Colonna suguvõsa huve kardinal Girolamo Riario korraldatud tagakiusamise ajal. 25. augustil 1483 pidas ta Sixtus IV kroonimise aastapäeva puhul Sixtuse kabelis missa.

Della Rovere oli Innocentius VIII ajal üks mõjukamaid kardinale. Märtsist septembrini 1486 moodustas ta Genovas laevastikku, et pidada ristisõda türklaste vastu. Mais 1491 osales ta türklaste kingitud Püha Oda, millega olevat torgatut Kristust ristil, toomisel Rooma.

1492. aasta konklaavil oli della Rovere arvestatav soosik, kuid ta oli oma Prantsusmaa suhtes avaldatud varjamatu poolehoiu tõttu mõne kardinali jaoks ebasobiv ja pidi Rodrigo Borjalt vastu võtma valimiskaotuse. Sama aasta lõpus viibis ta Ostias, kus ta haigestus. Sel ajal külastas teda Napoli prints Frederico. 24. juunil 1493 oli della Rovere taas kuurias, siirdus sealt Marinosse ja pöördus 26. märtsil 1494 tagasi Rooma. Seejärel läks ta taas Ostiasse ja siis Genovasse, kust siirdus edasi Prantsusmaale. Hoolimata sellest, et Aleksander VI säilitas talle ametid ja lubas tagasipöördumise korral puutumatust, ei uskunud della Rovere nende lubaduste siirust ning viibis Aleksander VI ajal eksiilis Prantsusmaal, kus õhutas uut kuningat Charles VIII-t tungima Itaaliasse, et kukutada simoonias süüdistatud paavsti ja kutsuda kokku oikumeenilist kirikukogu. Ta saatis Charles VIII-t Itaalia sõjaretkel. 1497 liikusid Prantsusmaa õukonnas kuulujutud, et Prantsusmaa kuningas soovis kardinal della Roveret teha paavstiks, mistõttu Aleksander VI ähvardas kardinali ametitest tagandada. Oktoobris 1498 võõrustas della Rovere Avignonis Cesare Borgiat. 9. veebruaril 1499 sõlmis ta lepingu Prantsusmaa ja Veneetsia vahel ning samal aastal sõlmis ta Prantsusmaal Cesare Borgia abielu Navarra printsessiga. Seejärel siirdus della Rovere koos Louis XII-ga sõjakäigule Itaaliasse. Juulis 1502 halvenesid tema suhted paavstiga taas. Kardinal della Rovere saabus Rooma 3. septembril 1503 ja kroonis 8. oktoobril paavstiks Pius III.

Kardinal della Rovere lasi kujundada Rooma San Pietro in Vincoli kiriku. Ta lasi rajada Sixtus IV hauamonumendi. Ta oli frantsiskaanide protektor ja rajas Avignonis ühe kooli vaestele.

Kardinal della Rovere osales 1484, 1492 ja 1503 toimunud konklaavidel, kus ta oli mõjukas soosik.

Tal oli abieluvälisest suhtest Lucrezia Normanniga 1 tütar (teistel andmetel 3 last).

Julius II kandis 27. juunist 1511 kuni märtsini 1512 habet, ehkki 13. sajandil oli kanooniline õigus vaimulikel habeme kandmise keelanud.

Ametid

1469 apostellik protonotar
16. oktoober 1471 – 31. jaanuar 1472 Carpentrasi piiskop (pühitseti piiskopiks ajavahemikus 1479–1483)
16. detsember 1471 – 1. november 1503 San Pietro in Vincoli kardinalpreester
31. jaanuar 1472 – 15. juuli 1476 Lausanne'i piiskop,
13. jaanuar 1473 – 23. mai 1474 Catania piiskop,
3. november 1473 legaat Anconas
1473 – 23. mai 1474 Messina administraator
23. mai 1474 – 1. november 1503 Avignoni peapiiskop,
17. veebruar 1476 legaat Prantsusmaal
11. juuli 1476 – 3. detsember 1477 Coutances'i piiskop,
August 1477 Lateraani basiilika ülempreester
3. detsember 1477 – 3. juuli 1478 Viviersi piiskop
3. juuli 1478 – oktoober 1483 Mende' piiskop,
8. jaanuar 1479 – 7. jaanuar 1480 kardinalide kolleegiumi camerlengo
19. aprill 1479 – 31. jaanuar 1483 Santa Sabina kardinalpiiskop
24. aprill 1480 – 3. veebruar 1482 legaat Prantsusmaal ja Madalmaades
31. jaanuar 1483 – 1. november 1503 Ostia kardinalpiiskop
3. november 1483 – 24. jaanuar 1502 Bologna piiskop,
29. august 1484 – 15. september 1484 kardinalide kolleegiumi camerlengo
1486 legaat Anconas ja Veneetsias.
1488 – aprill 1489 Lodève administraator
1492–1503 legaat Avignonis
20. september 1499 – 24. jaanuar 1502 Savona piiskop
24. jaanuar 1502 – 1. november 1503 Vercelli piiskop
Ta oli Grottaferrata, Verduni Saint-Paul’i, Poitiers’ Sainte-Marie de Bonneveaux’, Nonantola, San Sabino fuori le Mura, Besançon’i Saint-Pierre de Luxeuil’i, Benevento Santa Sofia, Metz’i Saint-Symphorien’i, Camerino San Romoaldo, Adria Santa Maria della Vangadizza, Toulouse’i Grandselve’, Firenze Santi Pietro e Paolo de Moscheta, San Bartolome de Anghiari ja Gorze kloostrite abt commendatario.

1503. aasta teine konklaav

Julius II vapp

Julius II valiti paavstiks 1. novembri varahommikul 1503 Vatikani paavstipalees ühel lühemal konklaavil paavstluse ajaloos, mis kestis vaid ühe hääletusvooru. Ta krooniti 26. novembril 1503 ja võttis nime arvatavasti oma ristinime (Giuliano) ladinapärase vormi (Julianus – Julius) järgi.

Julius II sai paavstiks Cesare Borgia toetusel, kes oli Aleksander VI surma järel sattunud poliitiliselt keerulisse olukorda, kuid ta sai kardinal della Roverelt lubaduse enda määramiseks Kirikuriigi vägede ülemjuhatajaks. Konklaavil pidid kardinalid tunnustama 4 punkti:

uus paavst pidi korraldama türklaste vastase ristisõja,
2 aasta jooksul kokku kutsuma oikumeenilise kirikukogu,
määrama oikumeenilise kirikukogu toimumise koha,
ei peaks paavstina ühtegi sõda, kui selleks pole kahe kolmandiku kardinalide nõusolekut.

Konklaavil osales 38 kardinali:

Paulus II määratud kardinal
- Oliviero Carafa
Sixtus IV määratud kardinalid
- Giovanni Colonna
- Jorge da Costa
- Raffaele Riario Sansoni
- Girolamo Basso della Rovere
- Giuliano della Rovere
- Ascanio Maria Sforza Visconti
Innocentius VIII määratud kardinalid
Aleksander VI määratud kardinalid

Itaalia sõjad

Protsessioon Veneetsia San Marco väljakul. Julius II kehtestas Veneetsiale interdikti, kuid 1511 sõlmis linnriigiga liiga Prantsusmaa vastu. Gentile Bellini maal, 1496

Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Julius II päris oma eelkäijatelt finantsiliselt raskes olukorras, kuid tugeva keskvõimuga riigi tingimustes, kus Põhja-Itaalia oli Prantsusmaa mõju all, Kesk-Itaalias valitses tegelikult Cesare Borgia ja paavstlus oli poliitiliselt iseseisev jõud. Tema valitsemisaega iseloomustavad kavatsus taastada Kirikuriik Aleksander VI valitsemisaja eelsetes piirides, paavstluse sõltumatuse tagamine ja vastuolulised suhted Prantsusmaaga.

Julius II kutsus 1505 šveitslased "kiriku vabaduse kaitsjatena" Rooma ja asutas ametlikult 22. jaanuaril 1506 paavsti Šveitsi kaardiväe.

Ta lepitas Colonnade ja Orsinide suguvõsad.

1506 tegi Julius II sõjaretke Bologna valitseja Giovanni Bentivoglio ja Perugia valitseja Giampaolo Baglioni vastu. Ta ekskommunitseeris Bentivoglio.

Paavsti nuntsius Saksamaal oli 1511 Lorenzo Campeggio.

Vaen Cesare Borgiaga

Esmalt otsustas Julius II, vaatamata toetuse osutamisele konklaavil, vaenust hispaanlaste vastu karistada Cesare Borgiat, kes oli sel ajal Kirikuriigi tegelik poliitiline valitseja. Borgia lootis uue paavsti tänutundele, sest ta oli suutnud lõpetada sajandeid kestnud tülid Rooma perekondade, eriti Colonnade ja Orsinide vahel, kuid eksis, sest paavstiks saanud Borgiate vana vaenlane ei unustanud kätte maksmast talle varem osaks saanud alanduste eest. Kirikuriigi valitsejana oli Julius II huvitatud sellest, et saada Borgialt tagasi talle läänistatud Romagna. Suhete teravnemise tõttu võttis paavst temalt kõik tema valdused ja vara, mistõttu Cesare Borgia lahkus Itaaliast.

Sõda Veneetsiaga

Itaaliast oli 16. sajandi alguseks saanud Euroopa kahe suurvõimu taotluste tallermaa, mis viis Napoli jaotamise pärast sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Louis XII oli pärast Hispaania sõjalist edu sunnitud Blois' lepinguga tunnistama Napoli kaotust Hispaaniale, sõlmides 3-aastase vaherahu, mis peatas sõjategevuse Itaalias. Vaherahu järgi jäid Hispaania väed Napolisse ja seega oli Apenniini poolsaarele levinud Hispaania ülemvõim esmalt kehtestatud Lõuna-Itaalias.

Hispaania ülemvõim Napolis ei kujutanud sel ajal paavstile otsest ohtu, vaid pigem kindlustas prantslaste mõju kasvades poliitilist tagalat; prantslased omakorda kindlustasid paavsti tagalat Hispaania mõju vastu ja kahe suurvõimu vahele jäänud Kirikuriik oli olukorras, kus ühe osapoole võimalik tungimine Kirikuriiki oleks sissetungija viinud automaatselt sõtta teise osapoolega.

Julius II valitsemisaja esimesel poolel oli paavstil tõsine konflikt Veneetsiaga, milles Prantsusmaast sai paavsti mõjukaim liitlane. Julius II nõudis Veneetsialt tagasi Aleksander VI surma järel 1503 okupeeritud Romagnat. Kui Veneetsia paavsti nõudmist ei rahuldanud, sõlmis Julius II liidu Prantsusmaaga ja Saksa keisriga. Vägi, mida ametlikult juhtis Urbino hertsog, tegelikult aga sõjakäigule kaasa tulnud Julius II, vallutas esmalt eelkõige paavsti autoriteedile kui sõjalisele jõule tuginedes tagasi Romagna, välja arvatud Rimini ja Faenza.

Vastasseis Veneetsiaga saavutas haripunkti, kui Veneetsia vallutas Habsburgide valdused Gorizia, Trieste ja Istria ning Veneetsia väed purustasid keisri väed. 23. märtsil 1509 sõlmiti paavsti eestvedamisel Veneetsia-vastane Cambrai liiga, millega ühinesid Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Ungari, Inglismaa, Mantova ja Ferrara. Cambrai liiga eduka vasturünnaku järel, mille käigus Prantsuse vägi okupeeris kõik mandril asuvad Veneetsia valdused, oli 27. aprillil 1509 interdikti alla pandud Veneetsia sunnitud sõlmima rahu tingimustel, millest Kirikuriiki puudutasid järgmised punktid:

Veneetsia kohustus

loovutama Kirikuriigile Rimini ja Faenza;
loobuma oma nõudmistest vakantsete benefiitside täitmisel;
tunnustama vaimulike üle peetavate protsesside jaoks määratud kirikutribunali ja selle vabastama maksudest;
tühistama Kirikuriigi linnadega tehtud lepingud;
lubama paavsti subjektidel vabalt navigeerida Aadria merel.

Julius II oli nende tingimustega saavutanud olulise võidu, sest nüüd oli Kirikuriigist saanud ka poliitiliselt Itaalia mõjukaim riik.

Sõda Prantsusmaaga

Järgmiseks tegi Julius II ootamatult poliitilise pöörde ja asus ette valmistama sõda senise liitlase Prantsusmaa vastu. Ferrara hertsogiriik oli paavsti vasall, kuid Prantsusmaa liitlane, ning nüüd leidis paavst olevat sobiliku hetke seda täielikult endale allutada. Läänistanud 3. juulil 1510 Hispaaniale Napoli, kindlustas Julius II endale kõigepealt tagala ja ründas siis Modenat ja 20. jaanuaril 1511 Mirandolat, kuid Ferrara jäi vallutamata ja hoolimata hertsog Alfonso ekskommunitseerimisest oli paavst sunnitud sõlmima prantslastega rahu, saades esimese tõsise tagasilöögi oma poliitilise mõju suurendamisel.

Julius II jättis tähelepanuta Louis XII poolt Toursis 1510 tehtud avalduse, et paavst ei tohi pidada sõda ilmaliku valitsejaga, vastasel juhul on ilmalikul valitsejal õigus sõdida Kirikuriigiga, ning kuulutas sõja Prantsusmaa liitlasele Bolognale. Prantslaste eduka vasturünnaku järel langes Bologna Prantsuse vägede kätte, kusjuures oma väge juhtinud paavst pääses lahinguväljalt vaevu põgenema. Pärast Romagna tagasivallutamist paavstiarmee poolt lahkus Julius II erimeelsuste tõttu Prantsuse kuningaga Cambrai liigast, mille järel liiga lõpetas tegevuse. Mais 1511 hõivasid prantslased taas Bologna.

Paavsti teravnenud suhete tõttu Prantsusmaaga moodustati oktoobris 1511 paavsti eestvedamisel koos Veneetsia ja Hispaaniaga Püha Liiga paavstluse kaitseks ja Itaalia vabastamiseks Prantsusmaa okupatsioonist, millega ühinesid ka Inglismaa kuningas Henry VIII ja Šveitsi kantonid. Pisa kirikukogu otsusega nõustunud Maximilian I ei soovinud sõjas osaleda. Liiga väed said 11. aprillil 1512 Ravenna all prantslaste vägedelt kaotuse osaliseks, kuid Šveitsi palgasõdurite liitumine liigaga tagas uuesti edu, mille tagajärjel liideti Kirikuriigiga Milano hertsogkonnast Parma ja Piacenza ning Ferrara hertsogkonnast Modena ja Reggio Emilia. Paavsti võim kehtestati taas Bolognas. Kasutades ära prantslaste hävitavat kaotust, laiendas Julius II selle võiduga oma poliitilist mõju Itaalias.

Suhted Inglismaaga

Inglismaa osales 1511 Prantsusmaa vastases Püha Liigas . 1503 lubas Julius II Inglismaa printsil Henryl abielluda tolle venna lesega.

Suhted Poolaga ^[1]

Julius II andis 30. augustil 1505 igale Liivimaa elanikule, nagu ka Poola, Taani, Norra ja Rootsi elanikele, kes toetasid Poola kuningat võitluses türklaste vastu, täieliku patukustutuse 2 aastaks. 1509 lubas paavst Saksa ordul osutada vastupanu Poola kuningale.

Julius II saatis 1505 kuldroosi Poola kuningale Aleksandrile.

Suhted Portugaliga

Julius II saatis 1506 Portugali kuningale Manuel I-le kuldroosi.

Suhted Pärsiaga

Julius II kavatses arendada suhteid Pärsia šahhiga.

Julius II ja Eesti ^[1]

Johann Blankenfeld. Julius II määras Blankenfeldi protonotariks

Kardinal della Rovere tegi 18. oktoobril 1482 Tallinna elaniku Hinrik Hunningkhuseni pihiisale cura primarie alusel kohustuseks Hunningkhuseni merehädas antud vande muutmiseks ja võimaldada tal ilmikuna edasi elada.^[2] Ostia kardinalpiiskop della Rovere lubas 7. aprillil 1501 Liivimaa aadlikul Johann Uxküll von Risenbergil ja tema kodakondsetel pidada missat kaasaskantava altari (altare portatile) juures.

Novembris 1503 kehtestas paavst Liivimaale interdikti, mille ta 1504 tühistas. Ta andis 30. augustil 1505 igale Liivimaa elanikule, nagu ka Poola, Taani, Norra ja Rootsi elanikele, kes toetasid Poola kuningat võitluses türklaste vastu, täieliku patukustutuse 2 aastaks. 22. mail 1509 andis ta patukustutuse Liivi ordu liikmetele.

Ta kinnitas 1. märtsil 1505 ametisse Tartu toomhärra Johann Superi.

27. juunil 1505 manitses paavst Saksamaa piiskoppe ja vürste, et nad ei takistaks relvade ja toiduainete tollivaba importi Saksa ordu aladele.

Ta kinnitas 1506 Tallinna piiskopi Nikolaus Roddendorpi ja Jasper Notke vahelise kohtuprotsessi otsuse.

8. detsembril 1506 määras ta Ruhja kiriku rektori Christian Bomhoweri nuntsiuseks Mainzis, Trieris, Kölnis ja Meissenis. Ta teatas 18. detsembril 1508 Bomhowerile Kölni asjus, andis talle volituse tühistada interdikti ja ekskommunikatsiooni. Paavst saatis 17. jaanuaril 1509 Bomhowerile motu proprio patukustutuse asjus. Julius II teatas 18. juulil 1509 Liivi ordu maameistrile Wolter von Plettenbergile ja Christian Bomhowerile Roomas sissemakstud summast. Ta kinnitas 29. juulil 1509 Bomhoweri volitused.

Julius II määras 4. oktoobril 1507 hilisema Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi protonotariks.

Ta andis 5. aprillil 1508 Riia kapiitlile taas õiguse valida peapiiskoppi.

Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen palus 27. mail 1508 kardinal Raffaele Sansoni Riariot olla ordu seisukohtade eestkostjaks paavsti juures.

11. juunil 1509 lubas Julius II läänistada Lielupe (Aa) ala mõisad aadlikule Christian von Rosenile ja tema järeltulijatele.

Piiskoppide määramised ^[3]

Julius II määras 1505 Tartu piiskopiks Gerhard Schrove. Ta määras 4. mail 1509 Tallinna piiskopiks Gottschalk Hageni ja kinnitas 23. mail 1509 Riia peapiiskopiks Jasper Linde.

Lateraani V kirikukogu

Pikemalt artiklis Lateraani V kirikukogu

1510 toimus Prantsusmaa kuninga Louis XII poolt Toursis kokku kutsutud sinod, milles tauniti paavsti tegevust. 18. juulil 1511 avaldas Julius II bulla "Sacrosantae Romanae Ecclesiae", milles ta kutsus 19. aprilliks 1512 kokku oikumeenilise kirikukogu. Louis XII kutsus 1. septembril 1511 omakorda kokku kirikukogu, mis kogunes sama aasta 1. oktoobril Pisas, kus langetati otsus paavsti otsustusvõimetuse kohta. Pisa kirikukogu tegevust toetas lühikest aega ka keiser Maximilian I. Seepeale ekskommunitseeris Julius II 24. oktoobril viis kirikukogul osalenud kardinali: René de Brie, Federico di Sanseverino, Francisco Borja, Bernardino Lopez de Carvajali ja Guillaume Briconnet'.

Lateraani kirikukogu avati prantslastega peetava sõja tõttu 3. mail 1512. Sellel lükati ümber Pisa kirikukogul langetatud otsused ja tagandati neid toetanud kardinalid, kes jäid Prantsuse kuninga kaitse alla.

19. veebruaril 1513 kinnitas Julius II oma tahet algatada kirikureformi.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

Paavsti teenistuses oli hiljem pühakuks kuulutatud Cajetan. Julius II sätestas 1510 Orihuela kiriku tegevuse katedraalina. 1512 rajas ta Freiburgi Nikolause kiriku kapiitli.

Ta andis 22. novembril 1506 kolmeks aastaks patukustutuse Mainzile, Kölnile, Trierile ja Meissenile.

Benediktlased

1504 ühendas ta Monte Cassino kloostri Santa Giustina kongregatsiooniga. 1510 taastas ta Subiaco kloostri omandi.

Kontseptsionistid

1506 kinnitas ta kontseptsionistide reeglid.

Minimi

28. juulil 1506 avaldatud bullas "Dudum ad sacrum" kinnitas ta minimi ordu reeglid ja tunnustas Francesco di Paola korrektooriumit.

Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordu

1511 tunnustas ta Beatrice da Silva rajatud Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordut.

Rüütliordud

Ta kinnitas Innocentius VIII otsust Jeruusalemma Püha Laatsaruse rüütliordu laialisaatmise osas.

Vennaskonnad

21. augustil 1508 tunnustas ta Roomas Kõige Pühama Sakramendi vennaskonna tegutsemist.

Liturgilised otsused

Torino surilina. Julius II tunnustas surilina pühitsemiseks peetavat missat

25. aprillil 1506 tunnustas Julius II Torino surilina pühitsemiseks peetavat missat ja offiitsiumit. Ta seadis Savoias sisse vastava kirikupüha, et austada Torino surilina pühadust.

22. novembril 1506 lubas Julius II seoses Rooma Peetri kiriku ehitamise rahastamisega indulgentside müümist.

1507 tunnustas ta Loreto pühapaiga austamist.

1511 avaldatud bullas "In coena domini" sätestas ta ekskommunikatsiooni määramise 12 juhul.

Ta määras püha Joakimi mälestuspäevaks 20. märtsi.

Notker Balbuluse beatifikatsioon

Julius II kinnitas 1512 Notker Balbuluse austamise õndsana. 1512 eraldas Julius II kanoniseerimisprotsessist beatifikatsiooniprotsessi.

Uued piiskopkonnad

8. detsember 1503 Itaalias Alghero piiskopkond; ta ühendas Alesi ja Terralba piiskopkonnad.
15. november 1504 Haitil Hyaguata peapiiskopkond; Magua ja Bayuna piiskopkonnad.
5. juuni 1506 ühendas Itaalias Ampuriase ja Tempio piiskopkonnad.
8. august 1511 San Domingo, Concepción de la Vega ja Puerto Rico piiskopkonnad.
29. oktoober 1511 Itaalias Saluzzo piiskopkond.

Kristlik eetika ja moraal

Pikemalt artiklis Kristlik eetika

Julius II keelustas duellide pidamise.

Teoloogilised vaidlused

Julius II mõistis 7. septembril 1511 hukka Piero de Lucca õpetuse inkarnatsioonist.

Onupojapoliitika

Julius II soovis oma sugulussidemete tõttu Rooma mõjukate suguvõsade Colonnade ja Orsinidega hästi läbi saada, tagastades neile nende võõrandatud varad. Roverede mõju laienes esmalt Urbinole, mille eelmine hertsog Guidobaldo oli hirmust Cesare Borgia ees lapsendanud oma õepoja, Julius II vennapoja Francesco Maria della Rovere, kellest sai 1508 Urbino hertsog. Talle läänistati 1512 Pesaro.

Paavsti tütar Felicia della Rovere abiellus 1506 Bracciano hertsogi Giovanni Giordano Orsiniga.

Niccole Franciotti della Rovere abiellus Aleksander VI tütrega. Julius II nimetas 5 sugulast ametisse kardinalidena, neist kaks olid üksteise järel Lucca piiskopid.

Julius II kardinalideks saanud sugulased

Kardinalide pühitsemised

Julius II pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 2 hispaanlast, 1 inglane, 1 sakslane ja 1 šveitslane. Julius II avaldas 14. jaanuaril (või 19. veebruaril) 1505 apostliku konstitutsiooni "Cum tam divino", keelustades paavstivalimistel simoonia.

konsistoorium 29. novembril 1503
konsistoorium 1. detsembril 1505
konsistoorium 18. detsembril 1506
konsistoorium mais 1507
1. Francisco Jiménez de Cisneros
konsistoorium 11. septembril 1507
1. Sisto Gara della Rovere
konsistoorium 10. märtsil 1511

Julius II kultuuriloos

Julius II korraldusel alustati 1506 Rooma Peetri kiriku praeguse hoone ehitamist

Julius II oli Michelangelo, Pinturicchio, Raffaeli, Sodoma, Perugino ja Donato Bramante patroon. Michelangelo rajas paavstile hauamonumendi, Raffael maalis temast 1512. aasta paiku portree ja Melozzo da Forlì kujutas teda 1477 valminud freskol.

Paavsti ihuarst oli Giovanni Vigo.

18. aprillil 1506 pandi nurgakivi Rooma Peetri kiriku praegusele hoonele.

Julius II huvitus astroloogiast ja valis vastavalt sellele oma kroonimise päeva.

17. detsembril 1504 rajati Santiago ülikool. 1505 ja 1506 andis ta privileege Sevilla ülikoolile.

Giovanni Giocondo pühendas talle oma Vitrusiuse tõlke.

19. veebruaril 1512 rajas ta Capella Julia.

Ta lubas Tudela dekaanidel kasutada pontifikaale.

Tema tiaara valmistas Milano juveliir Caradossa.

Paavstil oli hinnaline skulptuurikogu.

Julius II on kujutatud 1965 esilinastunud filmis The Agony and the Ecstasy, kus Juliuse osas oli Rex Harrison.

Haigused

Julius II oli 25. – 28. augustini 1511 väga haige.

Surm

Julius II suri 69-aastaselt Roomas ööl vastu 21. veebruari 1513, olles valitsenud 9 aastat ja 3 kuud. Ta maeti Rooma San Pietro in Vincoli kiriku Sant' Andrea kabelisse Sixtus IV kõrvale. Tema säilmed maeti Urbanus VIII ajal ümber.

Hinnang

Julius II-t peetakse ajalookäsitlustes üheks kõige sõjakamaks paavstiks. Ta oli ka osav diplomaat ja riigimees ning võimekas administraator, kes laiendas kogu oma valitsemisaja vältel Kirikuriigi valduseid ja hoidis paavstluse välisvõimust sõltumatuna. Tema valitsemisaja järel oli paavstlus üks võimsamaid poliitilisi jõude Euroopas. Talle meeldis vägede eesotsas seista ning neid vallutustele juhtida. Julius II-t peetakse ajalookirjutuses klassikaliseks renessansipaavst.

Ajaloolane Francesco Guicciardini on märkinud, et temas polnud midagi preesterlikku kui välja arvata tema riietus ja nimi.

Rotterdami Erasmus taunis paavsti tegevust oma kirjutistes.

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui jõulist, halastamatut ja vägivaldset valitsejat, kuid hinnanud tema vähenõudlikkust administraatorina. Julius II oli inimesena kangekaelne ja äkiline. Teda peeti Itaalia vabastajaks välisjõudude domineerimisest.

Niccolò Machiavelli on tema kohta oma "Valitsejas" öelnud, et "Julius II:

„“
– "...käitus kõigis oma ettevõtmistes tormakalt, ja leidis eest aja ning asjaolud, mis olid sedavõrd hästi tema käitumislaadiga kooskõlas, et teda saatis alati edu… Kõik Julius II ettevõtmised läksid edukalt korda; tema elupäevade lühidus ei lasknud tal tunda saada vastupidist; sest kui saabunuksid ajad, mil ta oleks olnud sunnitud käituma ettevaatlikult, olnuks tulemuseks tema hukk; ja ta poleks eales kaldunud kõrvale käitumislaadist, mille poole iseloom teda kallutas."

Giralomo Priuli ja ajaloolane Marino Sanudo on tema kohta andnud väga kriitilisi hinnanguid.

"Catholic Encyclopedia" on rõhutanud tema kannatamatust, äkkviha ja ambitsioonikust.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
↑ Christian Gahlbeck, Klaus Neitmann, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch 1480–1483." 14. kd
↑ Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".

Allikad

Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Johann Burchard: Liber notarum.
Raffaele Maffei: Breuis historia.
Julius II dokumendid.

Kirjandus

John F. D'Amico: Papal history and curial reform in the renaissance. Raffaele Maffeis's "Breuis historia" of Julius II and Leo X. "Archivum Historiae Pontificiae" 18, 1980: 157–210.
Giovanni Assereto: Quarantanove lettere inedite del cardinale Giuliano Della Rovere. "Bollettino storico-bibliografico subalpino. Supplemento savonese" 1, 1912: 29–79.
James Henry Beck: The portrait of Julius II in London's National Gallery. The goose that turned into a gander. "Artibus et historiae" 33, 1996: 69–95.
Lazzaro Maria de Bernardis: Giulio II e il trattato di Tordesillas. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 269–272.
Émile Bertaux: Rome, des catacombes à Jules II. 1929.
Gabriele Borghini, Silvia Danesi Squarzina: Il borgo di Ostia da Sisto IV a Giulio II. Roma, 1981.
Silvia Bottaro, Anna Dagnino, Giovanna Rotondi Terminiello: Sisto IV e Giulio II: mecenati e promotori di cultura. Savona, 1989.
Jean Patrice Boudet: Manipuler le ciel: note sur les horoscopes d'Alexandre VI et de Jules II établis par Luca Gaurico. O. Capitani, M. Chiabò, "La fortuna dei Borgia". Roma, 2005: 225–234.
Jean-Pierre van den Branden: Un pamphlet d'Érasme contre Jules II. F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris 2007: 455–464.
Horst Bredekamp: Ende (1545) und Anfang (1505) von Michelangelos Juliusgrab. Frei- oder Wandgrab? H. Bredekamp, "Totenkult und Wille zur Macht. Die unruhigen Ruhestätten der Päpste in St. Peter". Darmstadt, 2004: 61–83.
Moritz Brosch: Papst Julius II. und die Gründung des Kirchenstaates. Gotha, 1878.
Arnaldo Bruschi: Dopo Alessandro VI: gli interventi di Giulio II nella fortezza di Civita Castellana. M. Chiabò, M. Gargano, "Le rocche alessandrine e la Rocca di Civita Castellana". Roma, 2003: 129–141.
Ivan Cloulas: Giulio II. Roma, 1993.
Michael Dewar: Encomium of Agostino Chigi and Pope Julius II in the "Suburbanum Augustini Chisii" of Blosio Palladio. "Studi umanistici Piceni" 11, 1991: 61–68; "Res publica litterarum" 14, 1991: 61–73.
M. A. J. Dumesnil: Histoire de Jules II. Sa vie et son pontificat. Paris, 1873.
Claudia Echinger-Maurach: Studien zu Michelangelos Juliusgrabmal. Hildesheim, 1991.
Claudia Echinger-Maurach: Michelangelos Grabmal für Papst Julius II. München, 2009.
Stephan Ehses: Das Dispensbreve Julius' II. für die Ehe Heinrichs VIII. mit Katharina von Aragonien. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 7, 1893: 180–198.
Pier Giovanni Fabbri: Giulio II a Cesena. Critica storica, 26, 1989: 175–204.
Pier Giovanni Fabbri: Giulio II in Romagna alla conquista di Bologna (1506). "Studi romagnoli", 41 1990: 415–440.
Pier Giovanni Fabbri: Cesena tra Quattro e Cinquecento: dal Malatesta al Valentino a Giulio II; la città, le vicende, le fonti. Ravenna, 1990.
Vincenzo Farinella: La stanza della segnatura di Giulio II e di Raffaello: una nuova prospettiva. "Res publica litterarum" 26, 2003: 47–79.
Alessandro Ferrajoli: Breve inedito di Giulio II per la investitura del regno di Francia ad Enrico VIII d'Inghilterra. "Archivio della Società Romana di storia patria" 19, 1896: 425–442.
Nerino Ferri: Disegno rappresentante il primitivo progetto di Michelangelo pel monumento sepolcrale di papa Giulio II. "Miscellanea d'arte" 1, 1903: 11–14.
Maria Floriani Squarciapino: La rocca di Giulio II ad Ostia antica. "Studi romani" 12, 1964: 407–414.
Mario Fois: I Papi Della Rovere e l'osservanza. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 129–176.
Maria Forcellino: Problemi critici intorno alla sepoltura di Giulio II in San Pietro in Vincoli (1505–1545). "Bollettino d'arte" 90, 2005: 9–40.
Umberto Foschi: La bolla di Giulio II alla comunità di Cervia (1511). "Studi romagnoli" 22, 1971: 71–87.
Luigi Frati: Delle monete gettate al popolo nel solenne ingresso in Bologna di Giulio II per la cacciata di Giovanni II Bentivoglio. "Atti e memorie (Romagna)" 1 (1882/83): 474–487.
Luigi Frati: Le due spedizoni militari di Giulio II tratte dal diario di Paride Grassi Bolognese, maestro delle cerimonie della cappella papale. Bologna, 1886.
Josef Frei: Die Pfarrwahlbulle Papst Julius' II. Der Geschichtsfreund 89, 1934: 165–193.
Thomas Frenz: Armarium XXXIX vol. 11 im Vatikanischen Archiv. Ein Formelbuch für Breven aus der Zeit Julius' II. "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 197–213.
Christa Friess: Die Beziehungen Kaiser Maximilians I. zur römischen Kurie und zur deutschen Kirche unter dem Ponitifikat Julius II. (1508–1513). Graz, 1974.
Christoph Luitpold Frommel: Die Peterskirche unter Papst Julius II. im Licht neuer Dokumente. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 16, 1976: 57–136.
Christoph Luitpold Frommel: "Capella Iulia": Die Grabkapelle Papst Julius' II in Neu-St. Peter. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 40, 1977: 26–62.
Christoph Luitpold Frommel: Kirche und Tempel: Giuliano della Roveres Kathedrale Sant'Aurea in Ostia. H. Cain, "Festschrift für Nikolaus Himmelmann". Mainz, 1989: 491–505.
Christoph Luitpold Frommel: I programmi di Niccolò V e di Giulio II per il palazzo del Vaticano. Alessio Monciatti, "Domus et splendida palatia: residenze papali e cardinalizie a Roma fra XII e XV secolo". Pisa, 2004: 157–168.
Clemente Fusero: Giulio II. Milano, 1965.
Maria Accomando Gandini: Relazioni e confronti negli affreschi listini e nel mausoleo du Giulio II. Ascoli Piceno, 2004.
Émile Gebhart: Jules II. Paris, 1904.
Cecil Hilton Monk Gould: Raphael's portrait of Pope Julius II. "Apollo" 92, 103 (1970): 186–189.
Réginald Grégoire: Il sacro collegio cardinalizio dall'elezione di Sisto IV all'elezione di Giulio II (1471–1503). "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988): 209–232.
Lucius Grisebach: Baugeschichtliche Notiz zum Statuenhof Julius' II im vatikanischen Belvedere. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 39, 1976: 209–220.
Christian Hecht: Warum ließ Julius II. die alte Peterskirche abreißen? W. Augustyn, E. Leuschner, "Kunst und Humanismus: Festschrift für Gosbert Schüßler zum 60. Geburtstag." Passau, 2007: 149–168.
Tom Henry: Cesare da Sesto and Baldino Baldini in the Vatican apartments of Julius II. "The Burlington magazine" 142, 2000: 29–35.
R. Honig: Bologna e Giulio II. 1511–1513. Bologna, 1904.
Paul Joannides: La chronologie du tombeau de Jules II a propos d'un dessin de Michel-Ange découvert. "Revue du Louvre" 41, 2 (1991): 33–42.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Ross King: Michelangelo und die Fresken des Papstes. München, 2009.
Julian Klaczko: Rome et la Renaissance, Essais et Esquisees, Jules II. Paris, 1902.
Alfred Kohler: L'influenza della politica dei papi Sisto IV e Giulio II sul Sacro Romano Impero e sugli Asburgo. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 187–204.
Léon Honoré Labande: Avignon au XVe siècle. Légation de Charles de Bourbon et du cardinal Julien de la Rovère. Monaco, Paris, 1920.
D. D. Loughlin: Cardinal Giuliano della Rovere. "American Catholic Quarterly Review", 25, 1900: 138–147.
Alessandro Luzio: Federico Gonzaga ostaggio alla corte di Giulio II. "Archivio della Società Romana di storia patria" 9, 1886: 509–582.
Alessandro Luzio: Isabella d'Este e Giulio II (1503–1505). "Rivista d'Italia", 12, 1909: 837–876; "Archivio storico lombardo" 39, 1912: 55–144, 245–334 ja 393–496.
Raymond Mauny: César Borgia et le futur Jules II à Chinon (décembre 1498). "Bulletin de la Société des Amis du Vieux Chinon" 7, 5 (1971): 452–459.
Philippe Maurice: Évêque par l'élection du chapitre ou par la volonté du roi? François Alamand (env. 1413–1505), protonotaire apostolique, élu de l'Église de Mende et vicaire général de Julien Della Rovere. "Revue d'histoire de l'église de France" 86, 2000: 39–54.
Massimo Miglio: Sisto IV e Giulio II: pontefici Della Rovere. Il tema della Roma moderna. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 9–18.
Marco Minghetti: Raffaello a Roma sotto Giulio II. "Nuova antologia di scienze, lettere ed arti" 69, 1883: 600–624.
Nelson H. Minnich: Julius II and Leo X as presidents of the Fifth Lateran Council (1512–1517). F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris, 2007: 153–166.
L. Miran: Le dernier Pape de la Renaissance. Jules II. "Revue des études historiques" 94, 1928: 247–260.
Theodor Ernst Mommsen: The Accession of the Helvetian Federation to the Holy League: An Unpublished Bull of Pope Julius II of March 17, 1512. T. E. Mommsen, "Medieval and Renaissance Studies". Ithaca, 1959: 33–49.
Maria Teresa Noberasco: Sisto IV e Giulio II Della Rovere: il nepotista ed il mecenate guerriero. "Studi in omaggio a Carlo Russo". Savona, 1995: 295–304.
Barnaby Nygren: Cognitive psychology and the reception of Raphael's "Pope Julius II". Source. "Notes in the history of art" 21, 1 (2002): 22–29.
Peter D. Partner: Sisto IV, Giulio II e Roma rinascimentale: la politica sociale di una grande iniziativa urbanistica. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 81–90.
Pio Paschini: L' autore del dialogo satirico contro Giulio II. "Atti dell'Accademia e scritti dei soci. Arcadia" 13/14 (1937): 85–98.
Oscar Peschel: Die Theilung Der Erde Unter Papst Alexander VI. und Julius II. 2010.
Heinrich Pfeiffer: Gemalte Theologie in der Sixtinischen Kapelle. II: Die Fresken des Michelangelo Buonarotti ausgeführt unter Julius II. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 69–108.
Giovanni Battista Picotti: La politica italiana sotto il pontificato di Giulio II. Pisa, 1948.
Luigi Pongiglione: Un bando politico di Giulio II. "Bollettino storico-bibliografico subalpino. Supplemento savonese" 2, 1915: 87–88.
Maurice Raimbault: Documents inédits concernant le monnayage de Jules II, aux armes du cardinal d'Amboise. A. de Blanchet, "Congrès international de numismatique réuni à Paris". Paris, 1900: 316–331.
Emmanuel Pierre Rodocanachi: Le pontificat de Jules II. Paris, 1928.
Giovanna Rotondi Terminiello, Giulio Nepi: Giulio II: papa, politico, mecenate. Genova. 2005.
Antonio Saltini: L'assedio della Mirandola: vita, guerra e amore al tempo di Pico e di Papa Giulio. Reggio Emilia, 2003.
Giuseppe dalla Santa: Le appellazioni della Repubblica di Venezia dalle scommuniche di Sisto IV e Giulio II. "Nuovo archivio veneto" 20, 1899: 216–242.
Armando Schiavo: Il San Pietro del Rossellino e il monumento di Giulio II. "Studi romani" 11, 1963: 693–695.
Joseph Schlecht: Ein Ablaßbrief Julius II. für König Maximilian I. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 4, 1890: 278.
Italo Scovazzi: Il processo dei vegliardi – Episodio delle lotte tra Savona e Genova nell'età di Giulio II. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 10, 1928: 1–35.
Italo Scovazzi: Genovesi e Savonesi davanti al Commissario di Giulio II. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 21, 1939: 229–275.
Federico Seneca: Venezia e Giulio II. Padova, 1962.
Christine Shaw: A pope and his nipote: Sixtus IV and Giuliano Della Rovere. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 233–250.
Christine Shaw: Julius II: The Warrior Pope. 1997.
Christine Shaw: Cardinal Giuliano della Rovere: The man, the politician, the prince of the church. Giovanna Rotondi Terminiello, Giulio Nepi: "Giulio II: papa, politico, mecenate". Genova. 2005: 37–45.
John Shearman: Il mecenatismo di Giulio II e Leone X. A. Esch, C. L. Frommel, "Arte, committenza ed economia a Roma e nelle corti del Rinascimento 1420 – 1530". Torino, 1995: 213–242.
Edmondo Solmi: Leonardo da Vinci e papa Giulio II. "Archivio storico lombardo" 38, 1911: 390–411.
Winfried Stelzer: Konstantin Arianiti als Diplomat zwischen König Maximilian I. und Papst Julius II. in den Jahren 1503 bis 1508. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 63, 1968: 29–48.
Charles de Tolnay: The tomb of Julius II. Princeton, 1954.
Walter Ullmann: Julius II and the schismatic cardinals. "Studies in church history" 9, 1972: 177–194.
Angela Valente: I Farnesi ed il possesso di Parma dalla morte di Pierluigi all'elezione di papa Giulio II. "Archivio storico per le province Napoletane" 28, 1942: 157–175.
Franz-Joachim Verspohl: Michelangelo Buonarroti und Papst Julius II. Göttingen: Wallstein-Verlag, 2004; ISBN 3-89244-804-3
Leonce de Villeneuve: Recherches sur la famille della Rovere. Contribution pour servir à l'histoire du pape Jules II. Roma, 1987.
William E. Wallace: Tomb of Julius II and other works in Rome. 1995.
Katherine Walsh: Päpstliche Kurie und Reformideologie am Beispiel von Santa Maria del Popolo in Rom. Die Augustiner-Observanten in Spannungsfeld zwischen Borgia und Della Rovere. "Archivum Historiae Pontificiae" 20, 1982: 129–161.
Franz Wickhoff: Die Bibliothek Julius' II. "Jahrbuch der Preußischen Kunstsammlungen" 14, 1893: 1–16.

Välislingid

Artikkel Julius II kohta. (inglise keeles)
Julius II elulugu. (inglise keeles)
1503. aasta teine konklaav. (inglise keeles)
1503. aasta esimene konklaav. (inglise keeles)
Julius II määratud kardinalid.
Della Rovere suguvõsa.
Artikkel Aleksander VI kohta. (inglise keeles)
Artikkel astroloogiast. (inglise keeles)
Artikkel Bolognast. (inglise keeles)
Artikkel bullast "In Coena Domini". (inglise keeles)
Artikkel Cajetanist. (inglise keeles)
Artikkel Faenza piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Henry VIII kohta. (inglise keeles)
Artikkel kontseptsionistidest. (inglise keeles)
Artikkel kuldroosist. (inglise keeles)
Artikkel Lazaruse rüütliordust. (inglise keeles)
Artikkel Liliusest. (inglise keeles)
Artikkel Michelangelost. (inglise keeles)
Artikkel minimi ordust. (inglise keeles)
Artikkel Monte Cassino kloostrist. (inglise keeles)
Artikkel Neitsi Maarja pärispatuta saamise kongregatsioonist. (inglise keeles)
Artikkel nuntsiuse ametist. (inglise keeles)
Artikkel oikumeenilisest kirikukogust. (inglise keeles)
Artikkel Orihuelast. (inglise keeles)
Artikkel Parést. (inglise keeles)
Artikkel Parma piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Perugia peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Pesaro piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Puerto Ricost. (inglise keeles)
Artikkel Raffaelist. (inglise keeles)
Artikkel Ravennast. (inglise keeles)
Artikkel Riminist. (inglise keeles)
Artikkel Rooma Peetri kirikust. (inglise keeles)
Artikkel Santiago ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Sevilla ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel simooniast. (inglise keeles)
Artikkel Sixtuse kabeli koorist. (inglise keeles)
Artikkel Torino surilinast. (inglise keeles)
Artikkel Urbino peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Veneetsiast. (inglise keeles)
Artikkel Warmiast (Ermland). (inglise keeles)

Eelnev Pius III	Rooma paavst 1503–1513	Järgnev Leo X

[ReferenceA-1] 1,0 ^1,1 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

[2] Christian Gahlbeck, Klaus Neitmann, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch 1480–1483." 14. kd

[3] Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".

[1]

[2]

[3]