Jean-Philippe Rameau

Jean-Philippe Rameau [žaanfil'ipp ram'oo] (prantsuse [ʒɑ̃filip ʁaˈmo]; 25. september 1683 Dijon – 12. september 1764) oli üks tähtsamaid barokiajastu prantsuse heliloojaid ja muusikateoreetikuid.

Rameau oli Jean-Baptiste Lully järel prantsuse ooperi tähtsaim esindaja. François Couperini kõrval oli ta oma aja juhtiv prantsuse klavessiinimuusika looja.

Rameau noorusajast on teada väga vähe. Alles 1720. aastatel, kui oli ilmunud tema teos "Harmooniatraktaat" (1722), sai ta tuntuks juhtiva muusikateoreetikuna. Oopereid hakkas ta kirjutama alles 50-aastaselt, kuigi just ooperiloomingul põhineb tema hilisem kuulsus. Rameau esimene ooper "Hippolyte ja Aricie" (1733) põhjustas rohkelt ärevust ja sattus uudse harmooniakasutuse tõttu Lully komponeerimisstiili austajate kriitikatule alla. Sellele vaatamata sai Rameau peagi üldtuntuks ja -tunnustatuks ning hiljem süüdistasid uudse itaalia ooperi pooldajad teda "traditsioonilise" ooperistiili viljelemises.

18. sajandi lõpuks oli Rameau muusika moest läinud ning alles 20. sajandil hakati tõsisemalt tegelema selle taaselustamisega. Tänapäeval hinnatakse Rameaud taas ning tema teoseid esitatakse ja salvestatakse järjest sagedamini.

Elulugu

Rameau elu üksikasjad on ebaselged ning tema esimesest 40 eluaastast ei teata kuigi palju. Hiljem kolis ta Pariisi, kus elas kuni surmani. Rameau oli salatseva loomuga, isegi ta abikaasa ei teadnud tema varasest noorusest midagi. See seletab ka tema varasemat eluperioodi käsitlevate biograafiliste andmete nappust.

Varasem eluperiood (1683–1732)

Jean-Philippe Rameau sündis 25. septembril 1683 ning ristiti samal päeval. Tema isa Jean töötas mitmes Dijoni ümbruskonna kirikus organistina ning ema Claudine Demartinécourt oli notari tütar. Neil oli kokku 11 last (viis tüdrukut ja kuus poissi), kellest Jean-Philippe oli seitsmes. Talle õpetati muusikat juba enne, kui ta õppis lugema ja kirjutama. Hariduse sai ta Godransi jesuiitide koolis, kuid ta ei olnud hea õpilane. Ta segas pidevalt tunde oma laulmisega ning hiljem on ta väitnud, et tema kirg ooperi vastu sai alguse juba 12-aastaselt. Kuigi algselt loodeti, et ta hakkab õigusteadust õppima, otsustas Rameau siiski muusikuks saada. Isa saatis ta Itaaliasse, kus ta elas lühikest aega Milanos. Pärast kodumaale naasmist töötas ta viiuldajana rändtruppides ja organistina provintsikatedraalides. Seejärel kolis ta esimest korda Pariisi. Seal avaldas ta kogumikus "Pièces de clavecin" ("Klavessiinipalad") (1709) oma esimesed teadaolevad heliteosed, milles oli tunda tema sõbra Louis Marchandi mõjutusi.

1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö peakiriku organistina. Leping oli sõlmitud kuueks aastaks, kuid Rameau lahkus enne tähtaja lõppu ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sel perioodil kirjutas ta kirikus esitamiseks mõeldud motette ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal pöördus ta paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö "Traité de l'harmonie" ("Harmooniatraktaat"). Sellega saavutas ta peagi kuulsuse ning avaldas 1726. aastal trükis ka teise teose, "Nouveau système de musique théorique" ("Uus muusikateooria süsteem"). 1724. ja 1729. (või 1730.) aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Esimesed ettevaatlikud sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi Rameau kirjanik Alexis Pironi tellimusel, kui viimane palus tal kirjutada laule oma populaarsetele komöödiatele. Sellele järgnes neli koostööprojekti, millest esimene oli "L'endriague" (1723). Ükski nendest teostest ei ole säilinud. 25. veebruaril 1726 abiellus Rameau 19-aastase Marie-Louise Mangot'ga, kes pärines Lyoni muusikute perekonnast ning oli hea laulja ja instrumentalist. Neil oli neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja väidetavalt oli nende abielu õnnelik. Vaatamata muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske Pariisis organistina tööd leida.

Hilisem elu (1733–1764)

Alles 50-aastaselt otsustas Rameau hakata oopereid kirjutama, millega ta tegelikult hiljem enamiku oma kuulsusest saavutaski. Ta oli juba palunud Houdar de la Mottel 1727. aastal kirjutada libreto, kuid sellest koostööst ei tulnud midagi välja. Lõpuks soovis ta proovida kätt lüürilise ooperi loomises pärast Montéclairi "Jephté" kuulmist 1732. aastal. Rameau "Hippolyte et Aricie" esietendus Académie Royale de Musiques 1733. aasta 1. oktoobril. See sai kohe tuntuks olulisima prantsuse ooperina, mis on loodud pärast Lully surma, kuid publik jagunes kahte kaheldes, kas selline asi on hea või mitte. Nii mõnigi, näiteks helilooja André Campra, oli hämmastunud selle ooperi uudsusest ja originaalsusest. Teised leidsid, et Rameau leiutatud harmooniad on kokkusobimatud ja arvasid, et see teos on rünnak Prantsuse muusikatraditsiooni vastu. Lully ja Rameau pooldajad võitlesid ajakirjanduses selle küsimuse üle veel aastakümne lõpuni.

Rameaul oli hea suhe ja koostöö mõjuvõimsa rahastaja Alexandre de Riche La Poupelinière'iga, kes oli tema patroon aastani 1753. La Pouplinière'i armuke ja hiljem naine Thérèse des Hayes oli Rameau õpilane ja tema muusika suur imetleja. 1731. aastal sai Rameaust La Pouplinière'i väga heal tasemel isikliku orkestri dirigent. Sellel töökohal oli ta 22 aastat. Pärast seda võttis tema töö üle Johann Stamitz ja hiljem Gossec. La Pouplinière'i suhtlusringkonnas viibimine võimaldas Rameaul kohtuda tolle aja juhtivate kultuuritegelastega, sealhulgas Voltaire'iga, kes hakkas varsti heliloojaga koostööd tegema. Nende esimene ühistöö, muusikaline tragöödia "Samson", keelati autoriteetide poolt. Vaimuliku sisuga ooper, mille autor oleks olnud Voltaire, kes oli kurikuulus kirikukriitik, poleks olnud vastuvõetav.

Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele "Les Indes galantes" ("Galantsed indialased") järgnes kaks muusikalist tragöödiat: "Castor et Pollux" ("Kastor ja Polydeukes", 1737) ja "Dardanus" (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet "Les fêtes d'Hébé". Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.

Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat, millega tähistada prantslaste võitu Fontenoy lahingus ja Dauphini abielu Hispaania Infanta Maria Teresa Rafaelaga. Rameau lõi oma tähtsaima koomilise ooperi "Platée" ja kaks teost koostöös Voltaire'iga: ooper-ballet "Le temple de la gloire" ja comédie-ballet "La princesse de Navarre". Need tõid Rameaule ametliku tuntuse, ta sai tiitli "Compositeur du Cabinet du Roi" ning ühes sellega olulise rahalise toetuse. Aastal 1745 sai alguse Rameau ja Jean-Jacques Rousseau vaenulikkus. Kuigi tänapäeval on Rousseau tuntud mõtlejana, oli tal ka ambitsioonikas plaan saada heliloojaks. Ta oli kirjutanud ooperi "Les muses galantes", mis oli inspireeritud Rameau "Indes galantesest", kuid Rameau ei olnud säärasest muusikalisest lugupidamisavaldusest üldse meelitatud. Veel sama aasta lõpus volitasid Voltaire ja Rameau, kes olid hõivatud teiste teostega, Rousseaud muutma "La Princesse de Navarre" uueks ooperiks. Selles pidi sisalduma ka retsitatiiv "Les fêtes de Ramire". Rousseau väitis siis, et need koostööpartnerid olid temaga koostöös valminud sõnade ja muusika tunnustuse temalt röövinud, kuigi muusikateadlased ei ole kõnealusest teosest leidnud peaaegu ühtegi jälge Rousseau tööst. Sellele vaatamata kandis kibestunud Rousseau Rameau vastu kogu oma ülejäänud elu vimma.

Rousseau oli peamine osaleja ka teises suures Rameau tööd puudutavas tülis, Querelle des Bouffonsis, mis kestis 1752–1754. French tragédie en musique oli väidetavalt vananenum ja ebasobivam žanr kui Itaalia opera buffa (koomiline ooper). Rameaud süüdistati sel ajal liiga vanamoodsa stiili kasutamises ning tema muusika tundus liiga raske näiteks loomuliku ja lihtsa Pergolesi "La serva padrona" kõrval. 1750ndate keskel kritiseeris Rameau Rousseau panust muusikaartiklitesse entsüklopeedias (Encyclopédie), mis viis tülini juhtivate filosoofide d'Alemberti ja Diderot'ga. Selle tulemusel sai Rameaust tegelane Diderot' filosoofilis-satiirilises novellis "Le neveu de Rameau" ("Rameau vennapoeg").

1753. aastal sai La Pouplinière intrigaanist muusiku Jeanne-Thérèse Goermansi armukeseks. Jeanne oli klavessiinimeistri Jacques Goermansi tütar. Tema võimalust ära kasutav abikaasa lükkas naise rikka rahastaja käte vahele. Jeanne lasi La Pouplinière'il palgata helilooja Johann Stamitzi, kes asendas Rameaud pärast seda, kui too oli läinud tülli oma patrooniga. Igatahes selleks ajaks Rameau ei vajanud enam La Pouplinière'i rahalist toetust ega kaitset.

Rameau jätkas oma tegevust teoreetiku ja heliloojana kuni surmani. Ta elas koos oma naise ja kahe lapsega suures sviidis Rue des Bons-Enfantsi hotellis. Ta lahkus sealt iga päev, et teha üksi jalutuskäik ümbruskonna aedades (Palais-Royal or the Tuileries) ning koguda mõtteid. Mõnikord kohtus ta noore kirjaniku Chabanoniga, kes pani kirja mõne Rameau kaine ja kindla märkuse: "Päev-päevalt omandan ma järjest rohkem head maitset, kuid ma pole enam geenius." ja "Kujutlusvõime on minu vanas peas otsa saanud, selles eas ei ole tark tegeleda kunstistiilidega, mis seisnevadki ainult kujutlemises."

Rameau komponeeris viljakalt 1740. aastate lõpus ja 1750. aastate alguses. Pärast seda tema viljakus vähenes, ilmselt vanuse ja haiguste tõttu, kuigi ta oli siiski võimeline kirjutama koomilise ooperi "Les Paladins" (1760). Sellele järgnes veel viimane muusikaline tragöödia "Les Boréades", kuid teadmata põhjustel seda ooperit kohe ei lavastatud ning korralik lavastus tehti alles 20. sajandi lõpus. Rameau suri 12. septembril 1764 palavikuhoo järel. Ta maeti järgmisel päeval Saint Eustache'i kirikusse Pariisis.

Rameau iseloom

Kui Rameau eluloolised detailid on ebaselged, siis tema perekonna- ja eraelu on veel eriti hägused. Rameau nii elegantne ja veetlev muusika on täielikus vastuolus tema avaliku imagoga. Tema iseloomu on kirjeldatud või isegi ebaausalt karikeeritud Diderot filosoofilist laadi satiirilises novellis "Le Neveu de Rameau". Läbi kogu Rameau elu oli muusika ta valdav kirg. See hõivas kogu tema mõtlemise. Philippe Beaussanti arvates oli ta monomaan. Piron selgitas, et "tema süda ja hing olid tema klavessiinis; kui ta oli selle kaane sulgenud, ei olnud kedagi kodus". Füüsiliselt oli Rameau pikk ja erandlikult peenike, mida on näha ka temast säilinud visanditel, sealhulgas Carmontelle'i tehtud kuulsal portreel. Tal oli ka kõva hääl. Tema kõnet oli raske mõista, täpselt nagu ta käekirjagi, see ei olnud kunagi sorav. Inimesena oli ta salatsev, üksik, närviline, enda saavutuste üle uhke (rohkem teooria alal kui heliloojana), järsk oma vastastega ja kergesti ärrituv.