Jaan Toomik

Jaan Toomik (sündinud 2. oktoobril 1961 Tartus) on videokunstnik, maalija ja filmitegija.

Jaan Toomik
Jaan Toomik ja Jaan Paavle 1990. aastal
Sündinud	2. oktoober 1961 Tartu
Haridus	Eesti Riiklik Kunstiinstituut
Tegevusala	maal ja graafika

Alates 1980. aastate lõpust on Jaan Toomik Eesti kunstimaailmas tähelepanu pälvinud maalijana ja alates 1990. aastate algusest installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kriitikud nimetavad teda tihti rahvusvaheliselt tuntuimaks Eesti nüüdiskunstnikuks, viidates eelkõige tema paljukiidetud videoteostele (nt "Isa ja poeg", 1998).

Ta on osalenud sellistel suurnäitustel nagu São Paulo biennaal (1994), "ARS ‘95" (1995), Manifesta 1 (1996), rahvusvaheline Veneetsia biennaal (1997; 2003), Berliini 4. nüüdiskunsti biennaal (2006) jne. Teda esindab rahvusvaheliselt Temnikova ja Kasela galerii.

Jaan Toomik elab ja töötab Tallinnas.

Elulugu ja kunst

Jaan Toomik sündis 2. oktoobril 1961 Tartus. 9-aastaselt kaotas Toomik isa ning arstist ema kasvatada jäi ka ta vanem vend. Alates hilisest teismeeast on Toomik ennast kirjeldanud kui ülimalt tundlikku noormeest, kes huvitub ainult filosoofiast ja kaunitest kunstidest. Pärast Haapsalu 1. Keskkooli lõpetamist 1980. aastal läbis ta aastatel 1981–1983 teenistuse Nõukogude armees Volgogradis Venemaal, valvates suuri pommiladusid ja laadides laskemoona Afganistani suunduvatele rongidele. Sõjaväes visandas ta portreesid kaaslastest.

Aastatel 1985–1991 õppis Toomik Eesti Riiklikku Kunstiinstituudi maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid (nt "Menstruatsioon", 1989; "Tantsija", 1990). Kunstniku sõnul oli ta sel ajal tugevalt mõjutatud Jorge Luis Borgese teostest, sest "identiteedi tunnetus oli Nõukogude ajal teine. /…/ Me kõik elasime kuskil muus maailmas. /…/ Aga Laulva revolutsiooni ajal hakkasid sa ennast identifitseerima selle maa ja rahvaga rohkem." Hea sellekohane näide võiks olla Toomiku ajutine installatsioon "Voodi 75" (1993), mis oli Tallinna Kunstihoone ees väljas ühe kuu. See koosnes 75 raudvoodist, mille kunstnik oli ostnud Vene armeebaasidest, mis äsja taasiseseisvunud Eestis ikka veel kohal olid. Maalikunsti kaudu oli Toomik järk-järgult leidnud tee performance-kunstini ja sealt edasi installatsiooni- ja kohaspetsiifilise kunstini, hüljates maali lühikeseks ajaks täielikult. Toomiku huvi installatsioonide vastu märgib olulist pööret tema loomingulises karjääris. Kunstiajaloolane, kunstnik ja kuraator Hanno Soans on isegi öelnud, et: "paraku on suure osa Toomiku väliskuraatoritest fännide hulgas läbi seedimata tema varasem arengulugu, see, kuis neoekspressionistlik maalija konverteeris end moodsaks postkontseptualistlikuks installatsiooni- ja videokunstnikuks."

Tema rahvusvahelise karjääri algus oli ühe Berliini müüri järgse põlvkonna kunstniku jaoks mõnevõrra "sümptomaatiline". Jaan Toomik on osalenud rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1992. aastal valminud installatsioon "15. mai – 1. juuni 1992" on olnud näitustel ka hiljem, tekitades korduvalt poleemikat Eesti ajakirjanduses. 1990. aastate alguses hakkas Toomik genereerima lihtsaid kontseptuaalseid aktsioone, mida ta tavaliselt salvestas videosse. Performance ja videoinstallatsioon "Tee São Paulosse" (1994) valmistas ette pinnase Toomiku peatsele läbimurdele rahvusvahelisel kunstiareenil. Esmakordselt näidatuna 1994. aastal São Paulo 22. biennaalil Brasiilias, kujutas see endast omalaadset peegelkuupi, mis hõljus kolme jõe veepinnal Tartus, Prahas ja São Paulos – linnades, mis asuvad geograafiliselt kõik samal joonel. Sellele järgnes esmakordselt "ARS '95-l" Kiasmas Helsingis eksponeeritud "Tantsides koju" (1995), kus on näha harilikus igapäevariietuses kunstnikku laeva ahtritekil mootoriheli hüpnootilise rütmi järgi tantsimas, tuues kaudselt meelde parvlaeva Estonia katastroofi 28. septembril 1994. 1997. aastal esindas Toomik Eestit ühe oma järjekordse kohaspetsiifilise installatsiooni, põhjade ja kaanteta kirstudest tehtud "vaatekoridoriga" rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil. Video "Treiler" (1997) puhul projitseeris ta San Antonios, Texase kõrbemaanteel filmitud heleda päikeselise videopildi sügispimeduses Tartust Tallinna suundunud treileri tagaotsale. 200 km pikk sõit "video-mobiili" järel võeti linti treileri järgi sõitnud autost. Videodokumentatsioonil lühidalt näha Sirje Helmet (selleaegne Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor) liikluspolitseile kunstiprojekti kohta selgitusi andmas.

1998. aastal valmis Toomiku edukaim videoteos "Isa ja poeg", mida eksponeeriti kõigepealt Tallinna Linnagaleriis. Selles lühivideos (2 minutit 35 sekundit) on näha alasti kunstnikku uisutamas jäiselt külma Läänemere peal, ringeldes ümber vaataja. Saateks tema sel ajal kümneaastase poja lauldud religioosne koraal, kaob ta video lõpuks valgesse silmapiiri, kust ta video alguses nähtavale ilmus. Teos kuulub mitmetesse kunstikogudesse (Eesti Kunstimuuseum, Nicole Trussardi fond, Erika Hoffmanni kogu Berliinis, Stedeljiki muuseum Amsterdamis, Moderna muuseum Stockholmis, Ludwigi muuseum Budapestis), kõik autorieksemplarid on müüdud. Enam kui aastakümme hiljem oli see teos endiselt prestiižsetel rahvusvaheliste kunstiüritustel (nt Berliini 4. kaasaegse kunsti biennaal, Berliin, 2006 ja "Ostalgia" New Museumis, New York, 2011) ja kunstnik saab jätkuvalt päringuid erinevatelt kunstikogujatelt ja institutsioonidelt ostuvõimaluste kohta.

Alates 1997. aastast on Toomikul olnud üle paarikümne isikunäituse eri institutsioonides üle maailma. Toomik on üks vähestest kaasaegsetest Eesti kunstnikest, kelle retseptsiooni puhul võib rääkida kodusest ja rahvusvahelisest vaatenurgast. Video "Nimeta (Mees)" (2001) mõjub teatud homaažina Viini aktsionismiga seotud teemadele, mis olid Toomiku jaoks olulised 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Videos näidatakse ülesküntud põllu peal tammuvat meest (harrastusnäitleja ja performance'i-kunstnik Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan), kelle genitaalid on pika valge nööriga seotud maa sisse löödud toki külge ja kes mõjub seetõttu "kastreerituna". See on üks varasematest näidetest Toomiku loomingus, kui ta pöörab seni talle endale suunatud kaamera ringi ja asub eksperimenteerima dokumentaalse metoodikaga. "Peeter ja Mart" (2001) on dialoog kahe kunstniku vahel, diskreetne, ent aus usutlus kunstnikuga (Peeter Mudist), kes kannatab Parkisoni tõve käes. Jaan Paavle ja Risto Laiusega koostöös valminud "Nähtamatud pärlid" (2004), mis on pigem lühidokumentaalfilm kui video, räägib endistest meesvangidest, kes on vabatahtlikult moondanud enda genitaale. "Liina" (2003) ja "Jaanika" (2007) on samuti ilmekad näited Toomiku kunsti dokumentaalsest poolest, mis on teatud mõttes kontrastiks tema harjumuspärasele kunstnikukäekirjale selles meedias – universaalselt lakoonilistele, lühikestele videopiltidele ja helidele nagu näiteks teostes "Jaan" (2001) või "Juga" (2005).

Enamjaolt on Toomiku videoteostel siiski sügavalt isiklik taustsüsteem ja seletus. Näiteks on "Nimetu" (2002) puhul tegemist dokumentatsiooniga tema surnud vennale pühendatud performance'ist. Videos on näha 9 meetri kõrguselt vabalt alla kukkuvat kunstnikku, justkui oleks tegemist vettehüppega, ent vee asemel "neelab" kunstniku hoopiski maapind. "Tantsides isaga" (2003) on teostatud samalaadses isiklikus võtmes. Kunstnik tantsib seal oma isa haual, kellega ta tema varase surma tõttu ei ole kunagi koos tantsinud. Videos on näha, et hauakivile on kirjutatud Jaan Toomik, kuna Toomik jagab oma isaga sama täisnime.

Üleüldse on Toomiku kunstis tihtilugu kordumas perekonna- või veresideme põhine tsükli motiiv. 2007. aastal pani ta ühe oma lühikese filmijupi nimeks "Isa ja poeg 2" ning viitab sellega enda videole "Isa ja poeg" 1998. aastast. Kaamera on jäädvustanud kunstniku autot juhtimas ja rooli taga justkui karjeid endast välja laskmas. Nii nagu 1998. aastal on ka selle teose heliribas kasutanud kunstnik oma poja häält, kuid seekord on tegemist vastsündinud poisslapsega, kelle valju lapsenuttu on vastandatud tema keskealise isa äkiliste "vihapursetega".

2000. aastatel on Toomik töötanud Eesti Kunstiakadeemia Interdistsiplinaarsete kunstide professorina ja maalikateedri juhatajana. Toomikut teatakse rahvusvaheliselt kui videokunstnikku. Tema maalidele on osaks saanud entusiastlik vastuvõtt rohkem Eestis kui välismaal. Kunstiajaloolane Eha Komissarov on öelnud: "Need tööd pakuvad hea näite tema videokunsti iseloomustavate kehamanipulatsioonide mõjust. Tegemist on kunstniku autoportreega, /…/ tervikpilt jätab vaatajale erakordselt tugeva mulje. Sündmust kirjeldatakse toimunud fakti vormis ja performance'ipõhiselt /…/, pilti mahub agressiivselt psühhoanalüütiline sürrealismi tõlgenduse tuletus ja käivitamislugu."

Ta valiti üheks kunstnikupalga saajaks aastatel 2022‒2024.

Kunstist (kunsti-)filmini

Toomiku kunstnikustrateegias leidis aset järjekordne muutus seoses 2007. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud isikunäitusega. Väljapanek sisaldas lisaks tema uuematele maalidele ja videoteostele ka tema esimest katsetust filmilavastajana, milleks oli 35 millimeetrise kaameraga filmitud lühifilm "Armulaud" (2007, 12 min). Toomiku varasemate videoinstallatsioonide atmosfääri kandvas filmis, kus dialoog peaaegu puudub, mängis peategelast kunstniku kauaaegne sõber ja alter ego Alar Sudak. "Armulaud" sai žürii eripreemia 54. rahvusvahelisel Oberhauseni lühifilmide festivalil ja 2011. aastal linastus see Pompidou keskuses ühes programmis koos Aleksander Sokurovi, Zbigniew Rybczyński ja Želimir Žilniki filmidega. 2010. aastal valmis Toomikul tema teine lühifilm "Oleg" (2010, 20 min, 35 mm), tumeda, süütundest kantud atmosfääriga psühholoogiline lugu, mis põhines nõukogude armeeteenistuse mälestustel 1980. aastatest. Toomik on ka avalikult väljendanud soovi lavastada täispikka mängufilmi, säilitades samaaegselt oma intensiivset suhet maalikunsti ja kõikvõimalike interdistsiplinaarsete kunstipraktikatega. Tal on valminud veel eksperimentaalfilm "Kaks meest rongis".

Tunnustus

• 1995 Kristjan Raua preemia (väljendusjõuline kontseptualistlik installatsioonikunstnik: osalemine São Paulo 22. biennaalil installatsiooniprojektiga "Tee São Paulosse")
• 1995 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (osalemine ARS'95 Helsingis ja näitusel Veneetsias)
• 1998 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemia (isikunäitus Tallinna Linnagaleriis ja välisesinemised (Sarajevo, New York))
• 2000 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 2003 Balti Assamblee kunstipreemia
• 2004 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2005 Konrad Mäe preemia
• 2007 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemia (isikunäitus KUMU-s, pedagoogiline tegevus EKA IDK õppetooli juhatajana, esinemine rahvusvahelisel areenil)
• 2020 Kristjan Raua preemia (aktiivse rahvusvahelise näitusetegevuse eest)

Kirjandus

• Jaan Toomik. Tallinn: Art Museum of Estonia, Kumu Art Museum, 2007
• Files. MUSAC. Museo de Arte Contemporaneo de Castilla y Leon, 2004
• La Biennale di Venezia. 50. Esposizione Internazionale d'Arte, 2003
• Fresh Cream. Contemporary Art in Culture. 10 curators, 10 writers, 100 artists. Phaidon Press Limited, N.Y, USA, 2000
• New Media in Late 20th Century Art (Video Installation Art). Thames and Hudson, London 1999
• After the Wall. Art and Culture in post-Communist Europe. Moderna Museet, Stockholm, Sweden, 1999
• Site Santa Fe. Truce: Echoes of Art in an Age of Endless Conclusions, The New York Times Company, 1997
• La Biennale di Venezia. XLVII Esposizione Internazionale d'Arte, 1997
• Eesti kunst: Jaan Toomik, 1996.
• ARS 95. Private / Public. Nykytaiteen Museo, Valtion Taidemuseo, Helsinki, 1995
• Manifesta 1. Catalogue of the first edition of a new European Biennial of contemporary art, Rotterdam, The Netherlands, 1996
• Container ‘96. Art Across Oceans. Europaesk Kulturby, Kobenhavn, 1996
• Lapin. Toomik. 22nd International Biennial of São Paulo, Soros Center for Contemporary Arts, Estonia, Tallinn, 1994