Hunt

See artikkel räägib loomast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Hunt (täpsustus). "Susi" suunab siia; raamatukogukoera kohta vaata Susi (raamatukogukoer); perekonnanime kohta vaata artikleid Hunt (perekonnanimi) ja Susi (perekonnanimi); laulja kohta vaata artiklit Andrus Muld

---

Hallhunt ehk hunt ehk susi (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik. Arvatakse, et hunte elab maailmas kokku umbes 200 000 isendit.

Hunt
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Perekond	Koer Canis
Liik	Hunt
Binaarne nimetus
Canis lupus

Välimus

Hunt, rahvasuus ka võsavillem või susi, on üks koera esivanemaid ega erine eriti suurest koerast. Koeratõugudest peetakse hundiga välimuselt sarnasemaks saksa lambakoeri ja teisi samalaadseid tõuge. Eriti sarnaseks võib teda pidada idaeuroopa lambakoeraga, oma lihaselise keha, tugevate jalgade ja võimsate lõugadega.

Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge, ning kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Isashundid kaaluvad keskmiselt 44 kg ja emased 38 kg.

Hundil on kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis on 35–50 cm pikk, ning erinevalt koerast ei tõmbu kunagi rõngasse. Võsavillemi jälg on võrreldes koera omaga kitsam ning pikem.

Huntide karvastik on tavaliselt hall, kuid leidub ka puhtalt valget, punast ja pruuni või nende värvitoonide segu.

Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.

Täiskasvanud hallhundil on 42 hammast.

Hunt võib elada tehistingimustes 12–16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua: keskmine eluiga looduses jääb seitsme aasta kanti.

Levila

Leviala Euroopas

Hundid on levinud Põhja-Ameerikas ja Euraasias ning on võimelised kohanema väga erinevate elutingimustega. Sellepärast võib leida hunte nii tundratest kui põlislaantest. Olles väga hea kohanemisvõime ja intelligentsusega on hundid võimelised hakkama saama väga erinevates tingimustes ning erineva toidulauaga.

Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel.

Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse.

Levik Eestis

Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline.

Hunt on Eestis ohustatud liik.

Iga aasta kütitakse ligi pool kohalikust asurkonnast.

Eestis elas 2009. aasta seisuga umbes 270 hunti. 1. novembrist 2009 28. veebruarini 2010 kestnud jahihooajal oli lubatud küttida 173 hunti (teistel andmetel 140), kuid kätte saadi vaid 101.

2013. aastal oli kutsikatega hundikarjade hulk Eestis vähenenud 22-le ja huntide koguarv umbes 200 loomani.

1. novembrist 2015 kuni 28. veebruarini 2016 kestnud jahihooajal oli lubatud küttida 177 hunti, millest kätte saadi 114.

1. novembrist 2017 kuni 28. veebruarini 2018 kestnud jahihooajal oli lubatud küttida 101 hunti, millest kätte saadi 112. Kolm hunti kütiti eriloaga väljaspool jahiaega. Küttimise mahtu arvestati varasema küttimismahu asemel 18 ohjamisalaga. Kõige rohkem hunte kütiti Võrumaal – kätte saadi lubatud 17 hundist 15. Läänemaal kütiti 15 hunti. Ida-Virumaal ei kütitud ühtki hunti küttimise piirangu puudumise tõttu.

2020. aastal oli huntide arvukus eelneva kümne aastaga võrreldes suurim. 2020. aasta sügisel oli hundikarjade arv 31, üldarvukust hinnati veidi alla 300 isendi suuruseks.

Huntide arvukuse ohjamiseks kasutatakse jahindust. Jahindusperioodi ajal jahitakse hunte enamjaolt aladel, kus nad ründavad kodu- ja kariloomi. Jahindusperioodi välisel ajal jahitakse eriloaga ainult suuri kahjusid põhjustavaid hunte. Huntide tekitatud kahjusid aitab leevendada riik.

Valdmann jt. 2004 on leidnud, et lisaks sellele, et küttimine vähendab hundipopulatsiooni üldarvukust, lõhub see ka hundi kui sotsiaalse liigi jaoks üliolulist karjade sotsiaalset struktuuri (s.t. seda, millise sugulusega isendid moodustavad karja ning kui palju neid karjas on). Küttimise mõju hundipopulatsioonidele on hästi dokumenteeritud, sest Euroopas hävitati hunt väga suurtel aladel 17-19. sajandi jooksul (Chapron jt. 2014, Hindrikson jt, 2017). Soomes dokumenteeriti Jansson jt. (2012) poolt demograafiline ja geneetiline hundipopulatsiooni nn. kokkuvarisemine, millega kaasnes märkimisväärne populatsiooni geneetilise mitmekesisuse langus ning sugulusristumise suurenemine juba siis, kui iga-aastane seaduslik küttimislimiit (kui hunti veel seal kütiti) oli vaid kuni ~15% populatsioonist ning tõenäoliselt oli populatsiooni kokkuvarisemiseks põhjuseks küttimine. Bulgaarias, kus on Eestiga sarnasel tasemel dokumenteeritud küttimissurve (ehk 20-50%), on samuti hundipopulatsioonis leitud suurenenud sugulusristumise taset ning hübridiseerimine šaakaliga, mida peetakse reguleerimata küttimissurve tulemuseks (Moura jt. 2014).

Lätis elab 500–600 hunti. 2012. aastal kütiti Lätis 247 hunti.

Eluviis

Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.

Elupaik

Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.

Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas.

Kari

Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Olles väga sotsiaalsed loomad, elavad nad karjades. Kari võib koosneda 2-36 hundist, kuid tavaliselt jääb keskmise hundikarja suurus siiski kuue hundi piiridesse. Eestis elava karja suurus on tavaliselt 2–11 hunti.

Kari koosneb alfaemasest ja isasest ning nende mitme aasta poegadest, mõnikord ka teistest täiskasvanud alluvatest huntidest. Karja struktuurilt koosnebki kari alfaemasest ja isasest, kes saavad ka tõenäolisemalt omavahel järglasi, teisel hierarhilisel kohal on beetahundid ning kõige madalamal kohal oomegahundid. Tavaliselt püsivad sellised hundikarjad koos kaks kuni kolm aastat koos rännates ja jahtides.

Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest.

Sotsiaalne struktuur

Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks.

Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni kolmeaastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.

Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub "teemeistriks" ka mõni nn tavahunt.

Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.

Näiteks kui hundil on saba püsti ja kõrvad kikkis, siis on hunt karja juht, või kui hundi saba on jäik, on ta valmis ründama.

Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.

Pesa ja pojad

Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.

Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.

Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.

Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.

Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt. Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.

Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.

Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.

Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.

Toitumine

Hundid on karnivoorid ehk lihasööjad, toitudes siis peamiselt lihast. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg. Lisaks lihale söövad hundid puuvilju, marju, rohtu (et seedimist soodustada) ja muid taimi.

Hundid toituvad peamiselt sõralistest, kuid ei ütle ära ka väiksematest ulukitest nagu näiteks jänesed, mutid ja linnud. Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune. Hundi eelistatud saakloom on metskits. Saartel ja Lõuna-Eestis elavad hundid söövad ka punahirve.

Hunt võib erakordselt harva spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.

Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Kriimsilmad peavad enamasti jahti karjades, mõningatel juhtudel ka üksi. Jaht toimub organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne. Karjana koostööd tehes on neil võimalik püüda endast mitu korda suuremaid ulukeid ning murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti.

Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest.

On välja arvutatud, et hunt sööb aastas keskmiselt 40 metskitse, peale selle kümmekond metssiga.

Hunti kutsutakse metsa sanitariks, sest ta kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust. Sellisena on hunt ka indikaatorliik.

Hunt ründab ka kodu- ja kariloomi, kuna need on metsloomadest kergemini kättesaadavamad.

Inimesi ründavad ainult marutaudi põdevad hundid.

Paljunemine

Hundid alustavad järglaste saamist teise ja kolmanda eluaasta vahel. Suguküpselt lahkub enamik hunte oma sünnikarjast, et liituda mõne teise karjaga või luua enda oma. Hundid leiavad paarilise kogu eluks. Hundikutsikad sünnivad varjulises, lõunapoolsel nõlval kuiva pinnasesse kaevatud urus, pimedate ja kurtidena. Emahundi tiinus kestab 63 päeva. Tavalise pesakonna suurus on enamasti neli kuni kuus hundikutsikat. Esimesel kolmel nädalal vajavad väiksed pojad söötmist iga nelja kuni kuue tunni järel. Emahunt püsib tavaliselt urus oma poegadega ning teised hundikarja liikmed toovad talle süüa. Hundikutsikad võõrutatakse emapiimast kaheksa nädala vanuselt ning hakkavad toituma pooltahkest toidust mille ema või teised karjaliikmed on eelnevalt läbi mälunud. Niipea kui kutsikad rohkem tahket toitu sööma hakkavad viiakse nad mitmetele või ühele platsile kokku, kus nad suve jooksul karja käitumist ning etiketti tundma õpivad. Kuue kuni kaheksa kuu vanuselt hakkavad noored hundid koos karjaga rändama ning jahtima.

Alamliigid

Võimalikud alamliigid ja nende ligikaudsed levialad Euroopas

Kirjeldatud on ligi 40 hundi alamliiki. Mõni neist on välja surnud, mõne puhul pole kindel, kas on tegemist alamliigiga või mitte, näiteks itaalia hunt (Canis lupus italicus) ja ibeeria hunt (Canis lupus signatus)

Tuntumad alamliigid

Alamliik	Illustratsioon	Leviala	Kirjeldus
Euraasia hunt (Canis lupus lupus)
Mongoolia hunt (Canis lupus chanco)
Tiibeti hunt (Canis lupus filchneri)
India hunt (Canis lupus pallipes)
Araabia hunt (Canis lupus arabs)
Stepihunt (Canis lupus campestris)
Tundrahunt (Canis lupus albus)
Polaarhunt (Canis lupus arctos)
Punane hunt (Canis lupus rufus)
Dingo (Canis lupus dingo)
Kodukoer (Canis lupus familiaris)

Loomamuinasjutud ja muistendid

Huntidel on oluline osa eri rahvaste folklooris, sealhulgas Eestis: loomamuinasjuttudes, muistendeis ja legendides. Harilikult kujutatakse muinasjuttudes hunti ahne ja rumalana.

Euroopa muinasjuttudes on kuri hunt näiteks "Punamütsikese", "Kolme põrsakese" ja "Seitsme kitsetalle" loos.

Rooma valitsejate legendaarne esiisa oli Romulus, kelle koos ta kaksikvenna Remusega kasvatas üles emahunt.

Rudyard Kiplingi "Mowgli" jutustab poisist, kelle hundid üles kasvatasid.

Hundi nime on peetud tabuks, mistõttu vanarahvas on hunti mitmeti nimetanud: kriimsilm, võsavillem, hallivatimees, püha Jüri kutsikas jne. Hundi eestikeelne nimetus ongi laenatud saksa keelest; algupärane omanimetus oli susi (nagu soome keeleski).

Vanasti loodeti huntidest lahti saada sõnumise abil. Selliste luuletustega loodeti hundi vaimu ja koos vaimuga ka keha oma talust eemale ajada:

"Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusada isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põõsa`asse,
nina nirki mätta`asse,
ambad aja roika`asse,
otsi muida oina`aida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!"

2018. aastal kuulutati hunt Eesti rahvusloomaks.

Vaata ka

• Esimene aasta loom 2013
• Libahunt
• Hundijaht
• Hundiõng
• Ibeeria hunt

Kirjandus

• Mati Kaal. Hunt. Loodusehuvilistele ja jahimeestele. Tallinn, 1983.
• Ilmar Rootsi. Tuli susi soovikusta. Tartu, 2005.
• Fuller, T. K. Wolves: Spirit of the Wild. Chartwell Crestline, 2019. Peatükk 3: What wolves eat, lk 53. ISBN 978-0785837381(inglise keeles)

Välislingid

• Hunt andmebaasis eElurikkus
• Peeter Ernits. "Lääne-Virumaal murdsid hundid hundi" Postimees, 17. veebruar 2004
• Tiit Reinberg. "Hundid murravad massiliselt metssigu" Postimees, 14. veebruar 2004
• Piret Pappel. "Veebruari loom – hunt" Eesti Loodus
• Ott Heinapuu. "Jahimehed tabasid Eestis esmakordselt kindla huntkoera" Eesti Päevaleht, 16. mai 2009
• Viio Aitsam. Värske lumi aitab hundijahti pidada Maaleht, 17. detsember 2009
• Indrek S. Einberg. Rootsis saavad hundijahti pidavad jahimehed tapmisähvardusi Maaleht, 18. aprill 2011
• Henry Nicholls, Tõde huntide kohta, (BBC News Online, vaadatud 17. aprillil 2015, inglise keeles)