George Edward Moore

George Edward Moore (inglise keeles kasutatakse tavaliselt nimekuju G.E. Moore; 4. november 1873 London, Upper Norwood – 24. oktoober 1958 Cambridge) oli inglise filosoof, üks analüütilise filosoofia rajajaid.

Moore'i tuntakse tänapäeval eeskätt eetilise mittenaturalismi pooldajana, terve mõistuse rõhutajana filosoofilises meetodis ning Moore'i paradoksi autorina. Ta on "filosoofide filosoof", kes on imetletud ja mõjukas filosoofide seas, kuid keda (erinevalt tema sõbrast ja kolleegist Bertrand Russellist) väljaspool filosoofide ringkonda tänapäeval eriti ei tunta.

Moore'i kirjutised on tuntud selge ja ettevaatliku stiili poolest ning metoodilise ja kannatliku lähenemise poolest filosoofilistele probleemidele. Tema tuntumad teosed on raamat "Principia Ethica" ning artiklid "Terve mõistuse kaitseks" ja "Välismaailma tõestus".

Moore'i tegutsemine Cambridge'i õppejõuna ning ajakirja Mind toimetajana märgib Cambridge'i filosoofia hiilgeaega, millele aitasid kaasa ka Bertrand Russell ja Ludwig Wittgenstein.

Elukäik

G. E. Moore sündis arst Daniel Moore'i ja tema abikaasa Henrietta Sturge'i kaheksast pojast viiendana. Tema vanim vend oli Thomas Sturge Moore, kes muuhulgas illustreeris William Butler Yeatsi raamatuid. Tema hilisemal hinnangul oli peres piisavalt lapsi, et nad saaksid üksteisele seltsiks olla.

G. E. Moore kasvas üles Lõuna-Londonis. Vanemad olid baptistid, kes käisid igal pühapäeval kaks korda kirikus. Kui ta oli 12-aastane, viisid "ultraevangeelsed" (Moore'i väljend) ta raske südametunnistusekonfliktini. Umbes 15-aastaselt oli ta religiooni suhtes üsna jahedaks muutunud.

Ta õppis Londonis Dulwich College'is, mis asus kodust 15-minutise jalgsikäigu kaugusel, ning läks seejärel 1892 Cambridge'i Ülikooli Trinity College'isse klassikalist filoloogiat õppima. Temast õpingutes kaks aastat ees olnud sõbra Bertrand Russelli ning tollase noore filosoofiaõppejõu John McTaggart Ellis McTaggarti mõjutusel hakkas ta kolmandal õppeaastal 1894 õppima klassikalise filoloogia kõrval filosoofiat. Aastatel 1896–1898 õppis ta ainult filosoofiat. Tema õppejõudude seas olid peale McTaggarti veel Henry Sidgwick, George Frederick Stout ja John Ward. Tübingenis viibides kuulas ta Christian von Sigwarti Kanti-loengut. Moore lõpetas 1896 ülikooli filosoofia alal (First Class Honour).

Aastal 1898 võitis ta oma tööde eest Kanti vabaduse- ja mõistusemõiste kohta rohkem kui kuueks aastaks Trinity College'i uurimistoetuse. Selle aja jooksul eemaldus ta tol ajal Briti ülikoolides domineerinud absoluutsest idealismist, tõmmates kaasa ka Bertrand Russelli, kellega ta regulaarselt vestles.

Moore tegi kaastööd James Mark Baldwini toimetatud "Filosoofia ja psühholoogia sõnaraamatule" (1901–1905). Londonis Passmore Edwards Settlementis pidas ta (arvatavasti 1899/1900) 20 loengut (kord nädalas). Sel ajal valmis tal ka "Principia Ethica".

Stipendium lõppes 1904, kuid Moore sai päranduse, mis tegi ta sõltumatuks. Ta elas eraõpetlasena 1908. aastani koos ühe sõbraga Edinburghis, uurides Bertrand Russelli raamatut "The Principles of Mathematics" ning kirjutades. Seejärel elas ta Londonis Richmondis oma õdede juures. Sel ajal töötas ta oma "Eetika" kallal ning pidas 1910/1911 Morley College'is 20 loengut metafüüsikast, mis avaldati 1953. aastal raamatuna "Mõned filosoofia põhiprobleemid".

Aastal 1911 sai ta Cambridge'i Ülikooli humanitaarteaduse (Moral Science) lektori koha. Üks tema tähtsamatest õpilastest oli Ludwig Wittgenstein.

Moore õpetas 1911–1918 peamiselt psühholoogiat, 1918–1925 ka loodusfilosoofiat. Aastatel 1925–1939 oli ta Cambridge'i Ülikooli professor. Algul oli ta vaimufilosoofia (Mental Philosophy) ja loogika professor, hiljem nimetati professuur ümber filosoofia professuuriks. Ta ise pidas end metafüüsika ja loogika professoriks, kuid sisuliselt õpetas ta epistemoloogiat.

Aastatel 1921–1947 oli Moore ajakirja Mind toimetaja.

Emeriitprofessorina ja Trinity College'i kolleegiumiliikmena oli ta ühe trimestri (term) jooksul külalisprofessor Oxfordi Ülikoolis ning õpetas Alice Ambrose'i ja Morris Lazerowitzi kutsel 1940–1944 USA-s. Seal kirjutas ta ka pika "Vastuse minu kritiseerijatele" ("A Reply to my Critics").

Hiljem elas ta Cambridge'is ning jätkas filosofeerimist kõrge eani, kuid avalikes filosoofilistes aruteludes osalemiseks oli ta liiga haige. Ometi tegi ta 1953 ootamatult ühel sümpoosionil ettekande "Visual Sense-Data" ("Visuaalsed meelteandmed"), mis ilmus tema viimase publikatsioonina. Alates 1955. aastast oli ta sunnitud artriidi tõttu koju jääma.

Ta on maetud Cambridge'i Ascensioni koguduse kalmistule.

Mälestused ja hinnangud

Gilbert Ryle kirjutab:

„Ta andis meile julgust mitte mööndusi tehes, vaid sellega, et ta ei teinud mööndusi meie noorusele ega meie ujedusele. Ta kohtles meid parandatavate ning seetõttu vastutusvõimeliste mõtlejatena. Ta ägestus meie vigade ja segasuste (muddles) üle sellesama leebe raevuga (genial ferocity), millega ta ägestus filosoofiliste autoriteetide vigade ja segaduste üle, ning sellesama leebe raevuga, millega ta ägestus omaenda vigade ja segasuste üle.“
– Gilbert Ryle

John Maynard Keynes on Moore'i kohta kirjutades kasutanud väljendeid "Moore'i vaimu literaalsuse ilu, tema nägemuse puhas ja kirglik intensiivsus, mitteluulelennuline ja mitteüleslöödud (unfanciful and undressed-up)" ning öelnud, et "isegi kui ta oli ärkvel, ei suutnud ta armastust ja ilu ja tõde mööblist eristada".

Moore'i filosoofia üldiseloomustus

Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu "Aeg ei ole reaalne" või "Kõik on vaimne". Selleks kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist, selget väljendamist ja parafraseerimist terve mõistuse valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd refleksioonis kui tavakeeles, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene tavakeelefilosoof. Tõesuse küsimusele hakkas eelnema tähenduse küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine.

Moore'i filosofeerimismeetodit iseloomustab hästi katkend eessõnast tema raamatule "Principia Ethica" (1903):

„Mulle tundub, et eetikas, nagu ka kõigil teistel filosoofia uurimisaladel, tulenevad raskused ja lahkarvamused, mida ajalugu on täis, põhiliselt ühest väga lihtsast põhjusest: nimelt katsest vastata küsimustele, olemata kõigepealt täpselt välja selgitanud, millisele küsimusele tahetakse vastata. Ma ei tea, mil määral oleks see vigade allikas kõrvaldatud, kui filosoofid püüaksid enne küsimusele vastama hakkamist välja selgitada, mis küsimust nad esitavad; analüüsi ja eristamise töö on ju sageli väga raske: sageli võib vajalik avastus tegemata jääda, olgugi et selleni kindlalt püütakse jõuda. Kuid ma kaldun arvama, et paljudel juhtudel piisaks õnnestumise tagamiseks kindlameelsest katsest; nii et kui ainult tehtaks see katse, kaoksid paljud meie kõige räigemad raskused ja lahkarvamused filosoofias. Igal juhul tundub, et filosoofid üldiselt ei tee seda katset; ja olgu siis selle tegematajätmise tagajärjel või mitte, püüavad nad pidevalt tõestada, et "Jah" või "Ei" on vastus küsimustele, mille korrektne vastus pole kumbki, sest nende vaimusilmas ei ole mitte üks küsimus, vaid mitu, millest mõnele on tõene vastus "Ei", mõnele "Jaa".“
– Principia Ethica

Välismaailma tõestus

Moore'i filosoofilises arengus etendasid tähtsat osa lahtiütlemine Briti filosoofias domineerinud absoluutsest idealismist, mida esindasid ka tema õpetajad Francis Herbert Bradley ja John McTaggart Ellis McTaggart, ning "tervemõistusliku" realismi kaitseks välja astumine.

Kirjutis "The refutation of idealism" ("Idealismi kummutus"; 1903) juhatas sisse kogu tema hilisemat iseloomustava tervele mõistusele tugineva ning hoolikalt analüüsiva filosofeerimisstiili.

Filosoofia kolm põhilist huvivaldkonda on Moore'i järgi "kogu selle universumi üldine kirjeldamine, mainides kõiki kõige tähtsamaid asjade liike, mida me teame selles olevat", uurimine, kuidas on võimalik asjade kohta teadmist saada, ja eetika.

Oma kirjutises "Terve mõistuse kaitseks" ründas ta idealismi ning skeptitsismi välismaailma suhtes (välismaailmaskeptitsismi), väites, et need ei saa anda aluseid oma metafüüsiliste eelduste aktsepteerimiseks, mis oleksid usutavamad kui alused, mis meil on selleks, et aktsepteerida tervemõistuslikud väited oma teadmise kohta maailmast, mida skeptikud ja idealistid peavad eitama. Oma kuulsas ettekandes "Välismaailma tõestus" (1939) esitas ta tervemõistusliku argumendi skeptitsismi vastu, tõstes parema käe ning öeldes: "Siin on üks käsi," ning seejärel tõstes vasaku käe ja öeldes: "Siin on teine käsi," millest ta tegi järelduse, et maailmas on vähemalt kaks välisobjekti, mistõttu ta teab, et välismaailm on olemas. Skeptikutele ei tundunud Moore'i argument muidugi päris veenev, kuid Moore kaitseb oma argumenti, viidates sellele, et skeptilised argumendid näivad vältimatult nõudvat viitamist "filosoofilistele intuitsioonidele", mille aktsepteerimiseks meil on tunduvalt vähem alust kui nende tervemõistuslike väidete aktsepteerimiseks, mis skeptiliste argumentidega väidetavalt ümber lükatakse.

Moore'i argument "Siin on üks käsi..." mõjutas sügavalt ka Ludwig Wittgensteini, kes oma elu lõpus töötas välja uue lähenemise Moore'i argumendile, mis avaldati pärast Wittgensteini surma raamatus "Tõsikindlusest".

Keel

Moore'i mäletatakse ka seetõttu, et ta juhtis tähelepanu kummalisele ebajärjekindlusele seda tüüpi lausetes nagu: "Hakkab sadama, kuid ma ei usu, et hakkab." Need laused tekitavad "Moore'i paradoksi": kuigi tundub võimatu, et keegi teadlikult midagi niisugust väidaks, tundub, et väidete "Hakkab sadama" ja "Ma ei usu, et hakkab sadama" vahel puudub loogiline vastuolu. Tõepoolest, mõlemad väited on tõesed, kui ma ennustan valesti, et hakkab vihma sadama.

See paradoks inspireeris sügavalt ka Wittgensteini, kelle meelest oli tegemist Moore'i sügavaima filosoofilise ideega.

Eetika

Tuntud on Moore'i "lahtise küsimuse argument", mis sisaldub tema väga mõjukas raamatus "Principia Ethica". See raamat, millest mõnikord loetakse ka analüütilise filosoofia algust, on eetilise naturalismi vastase võitluse üks põhilisi algatajaid ning aitas oluliselt kaasa 20. sajandi eetikale omasele huvile metaeetika vastu.

Moore'i järgi on omadus "hea" defineerimatu ja analüüsimatu ning seda pole võimalik tõestada ega ümber lükata. Oma küsimusele, "mis on kõige väärtuslikumad asjad, mida meil on võimalik teada või kujutleda", vastab ta, et need on "teatavad teadvuseseisundid, mida võib jämedalt nimetada inimliku läbikäimise lõbudeks ning kaunite objektide nautimiseks". Selline vastus mõjus Inglismaa tollases õhustikus värske ja vabastavana.

Naturalistlik eksitus

Pikemalt artiklis Naturalistlik eksitus

Moore leidis, et enamik teisi eetikuid oli teinud vea, mida ta nimetas naturalistlikuks eksituseks. Moore oli nõus, et eetika asi on välja selgitada, milliste omaduste tõttu asjad on head. Näiteks väärtushedonistid väidavad, et asjad on head seetõttu, et nad on meeldivad. Teiste teoreetikute meelest on asjad head sellepärast, et nad on keerukad. Sellise projekti vastu Moore ei ole. Ent ta pole nõus sellega, et kui eetikud ütlevad, milliste omaduste tõttu asjad on head, siis sellega on nad andnud sõna "hea" ja omaduse "headus" analüüsi. Seda peab Moore tõsiseks segiajamiseks. Näiteks võib hedonistil olla õigus, kui ta väidab, et miski on hea parajasti siis, kui ta on meeldiv. Ent Moore rõhutab, et see veel ei tähenda, nagu väärtust saaks defineerida naudingu kaudu. Üks asi on öelda, milliste omaduste tõttu asjad on väärtuslikud, teine asi on väärtust analüüsida.

Lahtise küsimuse argument

Pikemalt artiklis Lahtise küsimuse argument

Moore alustas oma uurimust sellega, mis "hea" ei ole. Selleks sõnastas ta "lahtise küsimuse argumendi", mis näitab, et arvatav omaduse "hea" definitsioon ei ole korrektne, sest see definitsioon ei suuda öelda, mis on hea.

Võtame näiteks ühe kõige tavalisema definitsiooni, mille järgi "hea" on see, mis on soovitav ehk mida me soovime soovida. Argument on järgmine. Kui me väidame, et X on hea, siis me definitsiooni järgi tegelikult väidame, et X on soovitav. Ent ikkagi saab küsida, kas on hea soovida soovida X-i. Moore tahab öelda, et kui võrdsustada "hea" mingi muu omadusega, siis on ikkagi võimalik lõputult edasi küsida. Need küsimused on "lahtised", erinevalt küsimusest "Kas vallaline täiskasvanud mees on poissmees?", mis on "kinnine".

Sellepärast peab "hea" olema omaette omadus ning teda ei saa võrdsustada sellega, mida me soovime, ega mingi muu omadusega, nagu õnne või naudingu tekitamisega.

Hea on defineerimatu

Moore väitis, et headust (hea olemist) ei saa taandada ühelegi muule omadusele. Ta kirjutas raamatus "Principia Ethica":

„Võib-olla on tõsi, et kõik asjad, mis on head, on ka midagi muud, nii nagu on tõsi, et kõik asjad, mis on kollased, tekitavad teatavat laadi valgusvibratsiooni. Ja on tõsi ka see, et eetika eesmärk on välja selgitada, mis on need teised omadused, mis kuuluvad kõikidele asjadele, mis on head. Ent liigagi paljud filosoofid on arvanud, et kui nad nimetavad need teised omadused, siis nad defineerivadki headuse; et need omadused ei ole tegelikult mitte "teised", vaid absoluutselt ja täiesti sama mis headus.“
– Principia Ethica

Seetõttu ei saa me anda "heale" teistsugust definitsiooni kui ostensiivse definitsiooni: me võime ainult osutada mingile tegevusele või asjale, öeldes: "See on hea." Samamoodi ei saa pimedale täpselt kirjeldada, mis on kollane. Saab ainult näidata nägijale kollast paberi- või riidetükki, öeldes: "See on kollane."

Headus kui mittenaturaalne omadus

Moore rõhutas ka, et "hea" on mittenaturaalne omadus. See tähendab, et kahel objektil, mis on kvalitatiivselt identsed, ei saa olla erinevad väärtused. Ei saa olla kahte kollast särki, mille kõik omadused langevad kokku (nad on sama tooni kollased, samas vabrikus tehtud, sama firmamärgiga, sama tegumoega jne), välja arvatud see, et üks on hea ja teine ei ole. Objekti omadus "hea" on määratud selle objekti teiste omadustega, ta tuleneb nendest. Seetõttu peab kahel kvalitatiivselt identsel objektil olema sama "headusväärtus".

Moraaliteadmine

Oma argumentide toetuseks väitis Moore, et inimesel on "moraaliintuitsioon", mis aitab tal täpselt öelda, mis on hea. Seega oli ta eetilise intuitsionismi pooldaja.

Mõju

Moore on analüütilise filosoofia üks rajajaid. Ta algatas idealismivastase mässu.

Moore on tähtis eelkõige oma analüüsimeetodi tõttu.

Moore avaldas tugevat mõju kogu tavakeelefilosoofiale, sealhulgas Ludwig Wittgensteini hilisfilosoofiale ja John Langshaw Austinile. Austin lõpetas kord oma kriitika Wittgensteini aadressil sõnadega: "Aga Moore on MINU mees!"

Tugevat mõju filosoofilisele õhustikule avaldas ka Moore'i isiklik ausus.

Moore'i eetikast sai tõuke metaeetika. Tema eetiline intuitsionism oli algul väga populaarne, hiljem aga ilmnesid selle raskused. Moore'i eetikast on inspiratsiooni saanud eriti Alasdair McIntyre.

Tunnustus

Teosed

"Principia Ethica" ("Eetika printsiibid"; 1903)
"The Refutation of Idealism" ("Idealismi kummutus"; 1903; artikkel)
"Some main problems of philosophy" ("Mõned filosoofia põhiprobleemid"; loengud 1910. ja 1911. aastast, ilmus 1953)
"Philosophical Studies" ("Filosoofilised uurimused"; 1922; kogumik)
"Ethics" ("Eetika"; 1912)
"Commonplace Book" (kirjutatud 1919–1953, ilmus 1963)
"A Defence of Common Sense" ("Terve mõistuse kaitseks"; artikkel; 1925)
"Proof of an External World" ("Välismaailma tõestus"; ettekanne; 1939)
"A Reply to my Critics" ("Vastus minu kritiseerijatele")
"Visual Sense-Data" ("Visuaalsed meelteandmed"; ettekanne 1953; ilmus 1957)
"Philosophical Papers" ("Filosoofilised kirjutised"; 1963; kogumik)

Eesti keeles

Terve mõistuse kaitseks. – Akadeemia, 1995, nr 3–4, lk 543–557, 816–831, tõlkinud Margo Laasberg.
Kas eksistents on predikaat? – Tähendus, tõde, meetod, Tartu 1999.

Isiklikku

Aastal 1916 abiellus ta Dorothy Mildred Elyga. Neil sündis kaks poega: Nicholas (luuletaja) ja Timothy.

Moore vihkas oma eesnimesid ega kasutanud neid kunagi. Abikaasa kutsus teda Billiks.

Cambridge'is õppides sõbrunes Moore mitme hilisema Bloombury rühmituse liikmega, sealhulgas Lytton Strachey, Leonard Woolfi ja John Maynard Keynesiga.

Välislingid

Moore'i teosed veebis

Principia Ethica (1903)
Retsensioon Franz Brentano raamatule "Vom Ursprung sittlicher Erkenntnis"
The Refutation of Idealism (1903)
Ethics (1912)