Feromoonid

Feromoonid on loomade poolt keskkonda eritatavad bioaktiivsed ained, mis samasse liiki kuuluvatel isenditel kutsuvad esile käitumuslikud, harvem ka füsioloogilised muutused.

Pildil kujutatud lutikad on agregaatferomoonide mõjul kokku tulnud

Feromoonide eritamiseks on loomadel spetsiaalsed näärmed, mis asuvad näiteks peas ja tiibadel, nende ainete vastuvõtmiseks on loomadel erilised retseptorid ehk sensillid.

Feromoonid liigitatakse sugu-, agregaat-, häire- ja paljudeks muudeks feromoonideks.

Põllumajanduses kasutatakse feromoone sageli taimekasvatuses seoses kahjurputukate tõrjega. Kahjurputukate suguferomoonidega (atraktandid) püüniseid saab kasutada asurkonna seireks või väljapüügiks. Näiteks õunamähkuri tõrjel kasutatakse väljapüüki.

Feromoonpreparaadid toimivad valikuliselt, meelitades püünisesse ainult kindla liigi või lähedaste liikide isendeid. Nende kasutamisel välditakse keskkonna saastamist ja resistentsuse tekkimist.

Feromoonide süntees Eestis

Tartu Ülikoolis töötati välja õunamähkuri suguferomooni sünteesimeetod ja preparatiivsed rakendused.

Eesti NSV TA Keemia Instituudis alustati Koit Läätse juhitud orgaanilise sünteesi sektoris 1970. aastate teisel poolel NSV Liidu levinumate teraviljakahjurite naksurlaste (Elateridae) perekonna Agriotes suguferomoonide – peamiselt geraniooli ja farnesooli estrid – sünteesimenetluste väljatöötamist lähtudes isopreeni telomerisatsiooniproduktidest. Saadi feromoonide sünteetilised analoogid: butaan-, heksaan-, oktaan-, palderjan- ja isopalderjanhapete geraniooli ning äädikahappe farnesooli estrid.

СН₃–С(СН₃)=СН–СH₂[–CH₂–С(СН₃)=СН–СH₂]_n–OC(O)R, kus n = 1 või 2

Neile, suure puhtusega toimeainetele, töötati välja katsetootmise tehnoloogia, mis juurutati Männikul katsetehases, ja valmistati püünistesse sobivad preparaadid, mida katsetati põldudel koostöös Põhja-Kaukaasia Fütopatoloogia Instituudi putukauurijatega. Välja töötati meelitussegud kuuele naksurmardika liigile nende püünistesse meelitamiseks väljapüügi või seire eesmärgil, aga ka inhibeerivad segud putukate keemilise kommunikatsiooni häirimiseks ning isasputukate desorienteerimiseks paaritusajal. Toimeainetele ja meetoditele saadi kaheksa autoritunnistust. Aastail 1983–1989 tehti naksurmardikate seiret 420 tõrjejaamas NSV Liidu lõunaregioonides ja kokku kasutati üle 300 tuhande peibutuspüünise. Sellesuunaline tegevus katkes 1992. aastal seoses Eesti iseseisvuse taastamisega.

Kirjandus

• K. Siirde, K. Lääts, A. Erm, A. Kogerman, I. Kudrjavtsev, V. Ismailov, V. Pristavko. Structure-activity Relationship of Synthetic Pheromone Components in Sex Communication of Click Beetles (Coleoptera Elateridae). – J. Chem. Ecology 1993, 19(8), 1597-1606.

Välislingid

• Putukate feromoonid
• Roberto Tirindelli, Michele Dibattista, Simone Pifferi, Anna Menini, From Pheromones to Behavior, Physiological Reviews, 1 juuli 2009, 89. köide, nr 921-956, DOI:10.1152/physrev.00037.2008, veebiversioon (vaadatud 05.05.2014) (inglise keeles)