Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing (lühend ELKNÜ; 18. oktoobrini 1940 Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing, lühend EKNÜ[1]) oli üks Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ÜLKNÜ) allorganisatsioone, Eesti NSV noorsoo ühiskondlik-poliitiline massiorganisatsioon, Eestimaa Kommunistliku Partei aktiivne abiline ja reserv.
| ELKNÜ | |
|---|---|
| Ленинский коммунистический союз молодежи Эстонии (ЛКСМЭ) | |
 | |
| Asutamine |
1920 1940 – Lõpetamine on 1991 |
| Peakorter | Nõukogude Liit, Moskva |
| Ideoloogia | marksism-leninism, kommunism, sotsialism |
| Koalitsioon | Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, Eestimaa Kommunistlik Partei |
ELKNÜ sünnipäevaks loeti 5. detsembrit 1920, kui peeti esimene Üle-Eestimaaline Noorproletaarlaste Ühingu (ÜENPÜ) koosolek Tallinnas Suur-Karja tänavas asunud Tööliste majas.
ELKNÜ kõrgeim organ oli kongress ja kongressidevahelisel ajal ELKNÜ Keskkomitee, mis valis oma liikmete hulgast ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretäri ja teised sekretärid ning kollektiivse juhtorgani ELKNÜ Keskkomitee büroo. ELKNÜ algorganisatsioonid moodustati kommunistlike noorte õppe- või töökohas.
Pikemalt artiklis ELKNÜ Keskkomitee ja ELKNÜ Keskkomitee#ELKNÜ Keskkomitee juhtkond,- Pikemalt artiklis ELKNÜ piirkondlikud asutused
Ajalugu
muuda1. juunil 1917. aastal asutati Tallinnas Sotsiaaldemokraatlik Noorte Klubi, mida hiljem nimetati ka Sotsiaaldemokraatlikuks Noorte Ühenduseks. SDN Ühenduse juhatusse kuulusid: V. Juhkum, A. Juhkum, H.Allik, J.Kull, H.Vennikas, E.Strauch jt.
Esimene Eestimaa revolutsiooniliste töölisnoorte üle-eestiline ühing – Põhja-Balti Kommunistlik Noorsoo Liit (PBKNL) asutati kongressil 1918. aasta 17.-18. veebruaril, kuid Saksa okupatsioon lõpetas selle tegevuse.
1920–1921
muudaÜENPÜ registreeriti ametlikult Tallinn-Harju Rahukogus 11. novembril 1920, ehkki ühingu tegevus oli juba algusest peale kommunistliku suunitlusega, hilisem ÜENPÜ juht Voldemar Tuberik osales juba 1920. aasta jaanuaris Nõukogude Lätis, Riias toimunud Ülemaailmse Noorte Kommunistlik Internatsionaali konverentsil ning ÜENPÜ tegutses Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu juures.
ÜENPÜ esimene koosolek peeti 5. detsembril 1920 Tallinnas Väike-Karja tänav 18 asunud Tööliste majas. ÜENPÜ juhtideks olid 1920. aastal Georg Kreuks, Voldemar Tuberik ja Arnold Sommerling, kes ka koostasid ÜENPÜ põhikirja. Ühingu tegevust juhendas Eestimaa Kommunistliku Partei poolt Georg Kreuks. Riigivastase poliitilise tegevuse eest vahistati Georg Kreuks 1920. aasta aprillis ning mõisteti süüdi 35 protsessi käigus.
ÜENPÜ esimesel koosolekul valiti ÜENPÜ juhatusse: Arnold Sommerling, Hendrik Allik, Voldemar Tuberik, Richard Mirring, Peeter Lempo, Artur Nielsen ja Erna Saarens. Voldemar Tuberik ja Richard Mirring valiti ka ÜENPÜ esindajateks Ametiühisuste Kesknõukogusse.
ÜENPÜ-s alustasid oma poliitilist tegevust hilisemad Eestimaa kommunistliku liikumise tegelased: vennad Kreuksid (Georg Kreuks ja Jaan Kreuks), Arnold Sommerling, Hendrik Allik, Voldemar Tuberik, Richard Mirring, Vilhelmine Klementi, Helmi Niineberg, Johannes Lauristin, Olga Künnapuu, O. Andrejev, Osvald Piir, Alma Vaarandi, Johannes Reesen, Oskar Sepre, Erich Tarkpea, Voldemar Raekson, Rudolf Pälson, Boriss Kumm, Andrei Murro, Anton Mangmann, A. Rõnglepp, O. Eller, Voldemar Sassi, Osvald Tuul, Voldemar Vollman, M. Nurk, J. Kuuskman, Albert Stamm, J. Teng, G. Mõtus, O. Sihver jt.
1921–1940, illegaalne EKNÜ
muuda14. aprillil 1921 suleti ÜENPÜ, mille oli juba rohkem kui 1000 liiget.[viide?] Kesknõukogu ja osa liikmeid vahistati ning mõisteti 115 protsessi käigus süüdi.
Selle järel hakati moodustama illegaalse EKP aktivistide abil moodustama illegaalset (põrandaalust) Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingut (EKNÜ). 1. detsember 1921 ilmus EKNÜ põrandaaluse häälekandja "Noor Proletaarlane" esimene number.
3. septembril 1922 peeti Harjumaal Peningi vallas Salu külas Võisilma talus EKNÜ I kongress, millest võttis osa 16 saadikut, kes esindasid ühingu 286 liiget. EKNÜ esimene kongressi delegaadid olid: Jaan Anvelt, Jaan Kreuks, Johannes Lauristin, Richard Mirring, Anton Mangmann, Andrei Murro, Vladimir (Mart) Kangur, Erich Tarkpea, Julius Tõnisson, Oskar Sepre, Alma Vaarman, Voldemar Raekson, Anton Vedru, Osvald Piir, Eduard Reva, Alfred Stamm.[2] Keskkomitee sekretäriks sai Jaan Kreuks.
EKNÜ osales 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusus, ligi kolmandik võitlussalkastest olid EKNÜ liikmed. Mässukatse ajal ja selle järel hukkus palju noori, nende seas EKNÜ Keskkomitee liikmed Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Rudolf Pälson. EKNÜ suudeti taastada 1926. aasta lõpuks.
1931. aastal paljud EKNÜ aktivistid vahistati. Pärast seda ei läinud korda EKNÜ ülemaalist organisatsiooni taastada enne kui 1940. aastal juulis.
1940–1941
muudaPärast 1940. aasta juunipööret komsomoliorganisatsioon taastati ning 18. oktoobril 1940 võeti EKNÜ ÜLKNÜ-sse ja nimetati ELKNÜ-ks.
EKNÜ Keskkomitee juurde oli augustis 1940 moodustatud pioneeride organiseerimise büroo. Eesti NSV Pioneeriorganisatsioon asutati 1940–1941. See allus ELKNÜ juhtimisele ja kuulus Üleliidulisse V. I. Lenini nimelisse Pioneeriorganisatsiooni. Ligi 10 000 kommunistlikku noort võitles sõja-aastail Eesti rahvuslikes väeosades ja 800 Eesti partisanibrigaadides ja -rühmades. 8 kommunistlikule noorele ja komsomoli kasvandikule – Leen Kullmanile, Jakob Kunderile, Arnold Merele jt anti Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.
1944–1950
muudaELKNÜ piirkondlikud asutused moodustati vastavuses antud ajal kehtinud Eesti NSV haldusjaotusele, linna- ning maakonna/rajooni- ja linnarajoonikomiteedena.
Pärast sõda võtsid kommunistlikud noored osa rahvamajanduse taastamisest ja kolhooside asutamisest. 1947. aastal ehitasid Võrumaa kommunistlikud noored Leevaku hüdroelektrijaama. See oli esimene komsomoli löökehitus Eestis.
1950–1980
muuda1956–1965 töötas Kasahstanis uudismaal üle 7000 Eesti NSV noore. 1957. aastal korraldati esimesed noorte suvepäevad. 1964 asusid tööle esimesed Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva ja 1967 esimesed Eesti Õpilasmaleva rühmad. Suurt kõlapinda leidis 1969. aastast komsomoliorganisatsioonides korraldatav üleliiduline leninlik arvestus. Komsomoli algatusel tehti nõukogude rahva revolutsiooni-, lahingu- ja töökuulsuse paikadesse matku "Tunne oma kodumaad". 1960.–1980. aastail aitasid kommunistlikud noored kaasa Balti Soojuselektrijaama ja Eesti Elektrijaama, tsemenditehase "Punane Kunda", kaevanduse "Estonia", Iru Soojus- ja Elektrijaama, olümpiarajatiste jpt löökehituste valmimisele. 1976–1980 lähetas ÜLKNÜ ENSV-st üleliidulistele komsomoli löökehitustele ligi 1300 noormeest ja neidu, peamiselt Baikali-Amuuri raudtee, Kaama Autotehase ja "Atommaši" (vene Атоммаш) ehitusele ning Tjumeni oblastisse.
1. jaanuaril 1981 kuulus ELKNÜ 2562 algorganisatsiooni 162 260 liiget. ELKNÜ-d autasustati tema 60. sünnipäeval Tööpunalipu ordeniga.
1980–1989
muudaELKNÜ astus üleliidulisest ÜLKNÜ-st välja 1989. aasta novembris.
EKNÜ ja ELKNÜ kongressid
muudaVaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 231.
- ↑ Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee (1921 - 1933), The National Archives of Estonia
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 232.
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 233.
- ↑ "Nõukogude Eesti nr. 10"". Kinokroonika Tallinna Stuudio, 1946. Filmiarhiivi Infosüsteem. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 16. juulil 2014.
- ↑ "Nõukogude Eesti nr. 6"". Tallinnfilm, 1978. Filmiarhiivi Infosüsteem. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 16. juulil 2014.
Kirjandus
muuda- "Karastumine. Mälestusi Eesti noorsoo revolutsioonilisest liikumisest" (1958).
- "Meie komsomol. Artikleid ELKNÜ ajaloost" (1968).
- Alma Vaarman, "Surmast tugevam" (1976).
- "Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost" (1975).
- Konstantin Paustovski, "Suvepäevad" (1957).