Credo
See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
|
See artikkel on usutunnistuse esimesest sõnast; Eesti festivali kohta vaata Credo (festival); Arvo Pärdi teose kohta vaata Credo (Pärt); Läti ansambli kohta vaata artiklit Credo (ansambel) |
Credo ("usun") on ladinakeelse kristliku usutunnistuse esimene sõna (Credo in unum Deum...). Seepärast kasutatakse seda tihti ka usutunnistuse sünonüümina. Sageli on see sõna kasutusel ka usu või veendumuse kohta üldisemalt, millest on tulenenud eestikeelne võõrsõna kreedo.
Tulenevalt credo kasutusest usutunnistuse alguses nimetatakse Credo 'ks missa osa. Seetõttu on see ka paljude heliteoste või nende osade nimeks.
Ajalugu
muudaPärast Nikaia usutunnistuse sõnastamist kasutati seda liturgiliselt algselt ristimisel, mistõttu algab ainsuses: "mina usun," mitte "me usume." Järk-järgult inkorporeeriti tekst liturgiatesse, esialgu idas ja Hispaanias, hiljem ka põhja pool, kuuendast üheksanda sajandini. 1014. aastal tunnistas Rooma kirik seda teenistuse täieõigusliku osana.
Ilmselt seetõttu, et see võeti hilja vastu, samuti ka teksti pikkuse tõttu (ordinaariumi pikim), on sellele võrdlemisi vähe retsitatiivseid seadeid. Seda, millele Liber Usualis viitab kui "Credo I", peeti ilmselt laialt ainsaks autentseks credoks ning on see ordinaariumi osa, mida kõige tugevamalt seoti kindla meloodiaga. Liber Usualis sisaldab vaid kaks muud seadet, millele viidatakse kui "Credo V" ja "Credo VI," mida on palju vähem kui teisi ordinaariumi seadeid.
Credo muusikalistes seadetes, sarnaselt Gloriaga, laulab esimese rea ("Credo in unum Deum") kas preester ise või solist ning koor või kogudus ühineb alates teisest reast. See traditsioon kujunes keskaja ja renessansi jooksul, ning seda järgitakse ka uuemates seadetes, näiteks Stravinski missas. Klassikalise ja romantilise perioodi missades on esimene rida enamasti tervele koorile seatud.
Credo I meloodia ilmub esmalt 11. sajandi käsikirjades, kuid arvatakse, et see on palju vanem ning võimalik, et kreeka päritolu. See on peaaegu täielikult süllaabiline, arvatavasti teksti pikkuse tõttu, ning koosneb suurel määral meloodiliste vormelite kordamisest.