Élie Ducommun
Élie Ducommun (19. veebruar 1833 Genf – 7. detsember 1906 Bern) oli Šveitsi rahuaktivist.
Élie Ducommun | |
---|---|
Élie Ducommun 1902. aastal | |
Sünniaeg |
19. veebruar 1833 Genf |
Surmaaeg |
7. detsember 1906 (73-aastaselt) Bern |
Amet | ajakirjanik |
Autasud | Nobeli rahuauhind |
Koos Charles Albert Gobat'ga pälvis ta 1902. aastal Nobeli rahuauhinna.
Ducommun sündis kellassepa peres kolmest lapsest noorimana. Vaatamata kõrghariduse puudumisele töötas ta juba 17-aastaselt koduõpetajana, 20-aastaselt keeleõpetajana, siis ajakirjanikuna, 22-aastaselt ajakirja Revue de Genève toimetajana, 1857 Genfi kantoni asekantslerina ja 1862 Genfi kantoni kantslerina.
1865. aastal kolis Ducammon Berni, kus asutas ajakirja Progress. Ta töötas Šveitsi föderaalkantselei tõlgina (1869–1873) ja Jura-Simploni Terasekompanii sekretärina 1873–1891. Tema juhtimisel rajati 1875. aastal Jura–Berni–Luzerni raudtee, mille peasekretär oli Ducommun kuni 1903. aastani, mil Šveitsi valitsus raudtee ära ostis. Just sellel ametikohal töötades teenis Ducommun kapitali, millest hakkas rahastama oma rahualast tegevust.
1867. aastal aitas ta asutada Rahu ja Vabaduse Liigat (Ligue de la paix et de la liberté). Organisatsiooni keskus asus Bernis. 1868 avaldas Liiga bülletääni "Euroopa Ühendriigid" (Les États-Unis d’Europe). Ducommun keeldus oma ametikoha eest palka vastu võtmast, teatades, et soovib sellel kohal töötada ainuüksi idealismist. Tema organisatsioonilised võimed aitasid tal edu saavutada ja ta jäi organisatsiooni direktoriks kuni surmani.
1891 asutas ta koos Charles Albert Gobat'ga Rahvusvahelise Rahubüroo (Bureau international de la paix), esimese valitsusvälise rahvusvahelise rahuorganisatsiooni, mis koordineeris Euroopa patsifistlike organisatsioonide tegevust. Ta valiti selle organisatsiooni juhiks. Tegevuse eest selles organisatsioonis pälviski ta Nobeli rahuauhinna.
1886 avaldas Ducommun luuleraamatu "Viimased naeratused" (Derniers Sourires).